Weilli ja Brechti ooper “KOLMEKROSSIOOPER” – ooperijuhend ja sünopsis

Online ooperijuhend ja sünopsis Weilli ja Brechti ooperile KOLMEKROSSIOOPER

Kolmekroonilise ooperi tekkelugu oli dramaatiline. Kõik ootasid läbikukkumist. Kuid 31. augustil 1928 toimunud esietendusest sai ootamatu võidukäik, mis tegi Kurt Weilli ja Bertold Brechti järsku kuulsaks. Weilli meloodiad muutusid populaarseks ja ainuüksi esimese viie aasta jooksul mängiti teos 10 000 korda.

 

 

 

Sisu

♪ Sünopsis

♪ Kommentaar

♪ Vaatuse I (Peachums kerjusepood, Polly ja Mackie pulm)

♪ Teos II (hüvastijätustseen, Mackies arreteerimine)

♪ III akt (Jenny reetmine, finaal)

 

 

Kõrgpunktid

♪ Der Haifisch hat Zähne (Mack the knife)

♪ Kanoni laul

♪ Kuu üle Soho

♪ Barbara Song

♪ Jenny piraadiballaad

♪ Laul inimlike püüdluste ebapiisavusest

 

 

Salvestussoovitus

♪ Salvestussoovitus

 

 

 

 

 

 

Esietendus

1928, Berliin

Libretto

Bertold Brecht, John Gay Kerjuste ooperi ja Elisabeth Hauptmanni koostöö ning Karl Klammeri tekstide põhjal

Peaosades

CBS, Lotte Lenya, Erich Schellow, Johanna von Koczian ja Willy Trenk, dirigent Wilhelm Brückner-Rüggeberg ja orkester Sender Freies Berlin.

 

 

 

 

 

 

Sotsiaalkriitika

Teos on Berliini “möllavate kahekümnendate aastate” produkt. Jazz, art déco ja naudinguiha iseloomustasid neid aastaid. Kuid ka Esimese maailmasõja õudused ja nende tagajärjed, nagu hüperinflatsioon, organiseeritud kuritegevus, viletsus ning vaimselt ja füüsiliselt räsitud ohvrid, olid endiselt kõikjal olemas.

Kolmekümneaastane Bertold Brecht oli marksist ja kirjeldab oma “Kolmekümne ooperiga” seestpoolt korrodeerunud ühiskonda, kus muutused on võimalikud ainult süsteemi muutmisega, st mingi revolutsiooniga. See on maailm ilma sotsiaalse tsemendita. Keegi ei ole teisele kohustatud ja kõik on altkäemaksukohustuslikud. Inimese alamad instinktid on ajendatud kodanlikest pahedest, nagu ahnus ja edevus, aga ka sügavalt inimlikest impulssidest, nagu ellujäämisinstinkt ja sugutung.

Peachum tähistab silmakirjalikku kodanlast, kes tunneb end alama klassi (Macheath) suhtes üleolevana, kuid kes lõppkokkuvõttes ei ole midagi muud kui “röövliks, kellel on piibel käes”. Brecht laseb Macheathil näiteks küsida: “Mis on pangamurdmine panga asutamise vastu? Lõpuks käitub politseinik nagu gängster, hoor nagu kodanlase tütar. Mõni röövib vajadusest, mõni ahnusest. Seda kodanluse silmakirjalikkust, kui ta püüab neid kahte asja üksteisest eristada, tahtis Brecht paljastada.

Viis aastat pärast esietendumist 1928. aastal keelustasid natsionaalsotsialistid teose. Fašistide jaoks oli see juutide loodud amoraalne, nihilistlik teos. Paljudele esietendusega seotud isikutele (enamasti juudi päritolu) olid natsiaastad õuduseks. Kui Weill ja Brecht võisid emigreeruda USAsse, siis teised sattusid koonduslaagritesse. Kuulsaks sai esietenduse “Tiigripruuni” Kurt Gerroni saatus. Ta oli sunnitud 1944. aastal lavastama natside propagandafilmi “Theresienstadt”, mis näitab õnnelikke juute koonduslaagrites. Gerron mõrvati lühikest aega hiljem Auschwitzis julmalt.

 

 

Originaal ja “koopia” said sensatsiooniks

Kolmekroonilise ooperi aluseks oli olemasolev teos. Brecht kohandas vabalt John Gay “Kerjuste ooperi” süžeed. Täpselt 200 aastat varem oli Gay kiusanud Londonis Händeli barokk-ooperite pompi vastu. Selle asemel, et mängida aadlimiljöös nagu Händeli ooperis, lasi Gay süžee toimuda inglise pealinna hoorade ja kerjuste miljöös. Selle paroodia edu oli nii suur, et see tekitas Händeli ooperikompaniile tõsist majanduslikku kahju. Publiku jaoks oli sensatsiooniline, et põrandaalust miljööd kujutati teatrilaval.

Ka 200 aastat hiljem reageeris publik ooperi teemale sama ägedalt. Põhjuseks ei olnud mitte ainult Kolmekümneaastase ooperi sotsiaalne miljöö, vaid ka asjaolu, et kahekümnendate aastate klassikaline ooper oli üldsuse maitsest kaugel ja kontrast Weilli jazzi, peaaegu vulgaarse muusikaga oli dramaatiliselt suur.

 

 

Ambivalentne triumf

Ooperi ettevalmistusi varjutasid surmajuhtumid, tühistamised ja asjaosaliste haigestumine. Kõik ootasid läbikukkumist. Kuid 31. augustil 1928 toimunud esietendus kujunes ootamatuks triumfaaluseks ja tegi Kurt Weilli ja Bertold Brechti ootamatult kuulsaks. Weilli meloodiad muutusid populaarseks ja teoseid mängiti esimese viie aasta jooksul 10 000 korda. Brecht kannatas selle all, et muusika populaarsus tõrjus teose ühiskonnakriitika tagaplaanile ja publik tarbis teose lõpuks nagu opereti. Kolmkümmend aastat hiljem pidi teos Blitzsteini muganduses Broadwayl võidukalt tähistama üle 2000 etenduse, kusjuures publik ei olnud tuntud oma revolutsiooniliste liigutuste poolest.

 

 

Kolmekesi ooperi muusika

Kolmekrooniline ooper oli Weilli teine teos koostöös Bert Brechtiga pärast “Mahoganny”. Weilli ooperiteoses domineerisid juba kaasaegse kriitika teemad, tema kompositsiooniline stiil oli efektiderikas ja rikastatud džässielementidega. “Kolmekroonilise ooperiga” saavutas tema kunstnikukunsti suurejoonelise haripunkti 28-aastaselt.

Weill kirjutas lihtsate, kuid sugestiivsete meloodiatega muusikat. Lauljaid saadab 9-liikmeline jazzbänd, kes ei istu orkestripoos, vaid mängib oma muusikat laval. Bändi koosseisus on 2 saksofoni, 2 trompetisti, tromboon, banjo, timpani, harmoonium ja klaver, mida mängivad bändi lauljad, kuigi instrumentaariumi võib ka kohandada.

Kõik selle teose juures oli suur risk. Harva on muusikat nii lihtsalt ja nii otseselt (või triviaalselt või isegi vulgaarselt) komponeeritud, ilma et see kunagi kaotaks oma kunstilist kvaliteeti. Weill seadis palju kummalisi toone, mis näiteks ilmuvad akordides või võltsivad meloodialiine. Loomulikult on sõna “ooper” teose pealkirjas mõeldud irooniliselt; muusikateater on sobivam väljend.

Weill seadis muusika nii, et seda saaksid laulda näitlejad. Eriti kehtib see rollide tonaalsuse kohta, mida ka harjutamata lauljad suudavad omandada.

 

 

Eepiline teater ja võõrandumisefekt

Kolmekrooniline ooper kaldub kõrvale muusikalise draama tavapärasest lähenemisest, mida me teame ooperi žanrist. Brecht nõudis heliloojalt ja esitajatelt mitte psühholoogilist, vaid sotsiaalpoliitilist tõlgendamist. Näitleja ei tohi olla rolli sisse imbunud. Järelikult ei olnud mitte empaatiline ooperilaulja selle teose ideaalne interpreet, vaid laulev näitleja.

Brecht nimetas seda uut žanri “eepiliseks teatriks”, mille üheks põhielemendiks oli võõrandamise stiilivahendi kasutamine. Vikipeedias on võõrandumine määratletud järgmiselt: Brecht tahtis “distantseerida” või “võõrandada” oma publikut tegelastest ja tegevusest ning muuta nad seeläbi vaatlejateks, kes ei läheks emotsionaalselt kaasa või ei tunneks kaasa ega empaatiaks, samastudes individuaalselt tegelastega psühholoogiliselt; pigem tahtis ta, et publik mõistaks intellektuaalselt tegelaste dilemmasid ja neid dilemmasid tekitavaid väärkäitumisi, mida tema dramaatilised süžeed paljastavad. Olles niiviisi emotsionaalselt “distantseerunud” tegelastest ja laval toimuvast, võis publik jõuda sellise intellektuaalse mõistmise (või intellektuaalse empaatia) tasemeni; teoreetiliselt, kuigi nad olid tegevusest ja tegelastest emotsionaalselt võõrandunud, said nad intellektuaalsel tasandil volitusi nii analüüsida kui ka ehk isegi püüda maailma muuta, mis oli Brechti kui dramaturgi sotsiaalne ja poliitiline eesmärk ja tema dramaturgia liikumapanev jõud.

 

 

Teosel oli palju isasid ja emasid

Lisaks algvormi (Gray ja Pepusch) ja nüüdisvormi (Brecht ja Weill) autoritele tuleb mainida Elisabeth Hauptmanni, kes “Kerjuste ooperi” tõlkijana kirjutas palju tekste, ja Klammerit, kes tõlkis Francois Villoni (Brechti valitud) luuletusi. Viimane tõi kaasa Klammeri autoriõiguse kohtuprotsessi, mis hiljem sundis Brechti hüvitist maksma.

Brechti lähenemine “Kolmekesi ooperi” sisule oli sügavalt marksistlik, kuid kui asi puudutas raha, oli Brecht kohanemisvõimeline kapitalist, kes nõudis endale kaks kolmandikku kasumist. Weill sai veerandi ja Elisabeth Hauptmann 12,5 %.

 

 

 

 

 

 

 

Teose keel

Esialgne märkus: Tüki keel on ebaviisakas. Autentsuse säilitamiseks kasutatakse sünopsises näidendi sõnu.

Overture

Macki kuulus Moritat – Maci veits

Synopsis: Messu Sohos. Kerjused kerjavad, vargad varastavad, hoorad hooravad. Karnevalilaulja laulab Moritat Mackie Messerist, palgamõrvarist, kes tapab tellimuse peale.

Und der Haifisch, der hat Zähne (Ballad of Mac the Knife)

“Moritat” (tõenäoliselt tuleneb sõnast “mõrvarlik tegu” või “moraal”) oli õudusballaad, mida lauldi laatadel ja lauljat saatis viiulite või tünniorelite saatel.
Moritat sai algusest peale populaarseks lauluks par excellence ja kõige kuulsamaks kolmekäigulise ooperi palaks. Huvitaval kombel ei kuulunud see laul originaalversiooni. See kirjutati viimasel hetkel, sest näitleja Harald Paulsen nõudis, et ta oleks esimene näitleja, kes laulu esitab.

Pala koosneb 6 salmist ja algab ainult harmooniumi saatel. Iga salmi järel lisandub rohkem instrumente kokku 9-st. Weill kirjutab alguses “tänavaoreli moodi”. Rütm kujuneb üha enam foxtrotiks.

Me kuuleme seda laulu kahes versioonis. Esmalt kuuleme esimese Macheathi, Harald Paulseni versiooni, kellele me teose olemasolu võlgneme.

Der Haifisch hat Zähne – Paulsen

Tema hilisem roll Kolmandas Reichis oli aga kurb. Ta oli oportunist ja kurikuulus informaator.

 

Leonard Bernstein võttis ooperi 50ndatel üles ja palus Blitzsteinil luua Broadway jaoks ingliskeelne versioon. Blitzstein viis “Kolme penni ooperi” 1870. aasta New Yorki ja kirjutas teksti ameerika slängis. Lotte Lenya laulis taas Jennyd, nagu ta suri 30 aastat varem esietendusel. Teos avaldas Ameerikas suurt mõju.

Paljud jazzmuusikud hindasid seda, et Weill kirjutas erinevalt teistest Euroopa heliloojatest tõesti jazzstiilis ja laul leidis Ameerika jazzmuusikute poolt palju mugandusi. 1960. aastal tõi Ella Fitzgerald “Mack the knife” tagasi Berliini ja sai selle eest Grammy. Tema tõlgendus pööras võtme kromaatiliselt iga reaga ühe astme võrra kõrgemale, kokku 11 korda. Hingematvalt.

Mack the knife – Fitzgerald

 

 

Kuu Soho kohal

Synopsis: Peachum peab koos oma naisega poodi, kus ta annab tulevastele kerjustele õigeid riideid ja määrab neile linnaosad. Vastutasuks peavad nad osa oma viletsast sissetulekust ära andma. Nende tütar Polly ei tulnud sel õhtul koju, nad kardavad kõige hullemat.

See number on imeline karikatuur tavalisest ooperist. Kui Bellini “Normas” (ja paljudes teistes ooperites) kogeme maagilisi täiskuuõhtuid, siis Weilli kuu Soho kohal on groteskne grimass öises taevas.

Anstatt, et … Das ist der Mond über Soho (No They Can’t Song)

 

Synopsis: Polly Peachum oli eemal, sest ta pidas oma pulmi Soho räpases hobusetallis koos Mackie noaga, kodanikunimega Macheath. Macheathi kelmikad sõbrad varastasid pulmakingitused ja laulsid neile pulmalaulu.

Weill kirjutas selle koorilaulu meelega palju valesid noote. Õllevärskete pulmakülaliste hurraa on sama pateetiline kui nende tunded pulmapaari vastu.

Häälaul vähemkindlustatud inimestele – Brückner

 

 

Lotte Lenya

Synopsis: Taotluseks laulab Polly piraat-Jenny laulu. See on ballaad baaridaamast, kes on tegelikult piraat, kes aitab saabuvatel piraatidel linna rüüstada.

See ballaad piraat-Jennyst oli algselt mõeldud Polly tegelaskujule. Kuid Lotte Lenya (esimene Jenny) suure edu tõttu anti see hiljem sellele tegelaskujule.

Lotte Lenya (kodanlik Charlotte Blamauer) ei olnud mitte ainult esietendunud Jenny, vaid ka Kurt Weilli abikaasa. Ta laulis seda rolli ka 1931. aasta esimeses filmiadaptsioonis. Sellest filmist näeme järgmist laulu. Brechti võõrastamise stiilivahendi kasutamine on selles laulus eriti muljetavaldav: Lenya näitlejatöö piirdub absoluutse miinimumini.

Meine Herren heute sehen Sie mich Gläser abwaschen (PIRATE JENNY) – Lenya

 

Kiirev kahurilaul

Synopsis: Lühidalt võtavad pulmakülalised värisema, kui ilmub Tiger Brown, Londoni kardetud politseiülem. Ta on Macheathi vana sõber ja tulnud lihtsalt õnnitlema. Koos laulavad kaks vana sõjakaaslast suurtükilaulu.

Niinimetatud “Cannon Song” on kaasahaarav ragtime, mille kaasahaarav refrään on kirjutatud foxtroti tempos.

Kuulame ingliskeelset versiooni.

Troppide all elab (KANUUNILAUL) – Julia / Sabin

 

Synopsis: Macheath ja Polly on hetkeks õnnelikud.

Weill üllatab meid peaaegu romantilise armastuslauluga. Osa laulu on laulu moodi komponeeritud ja osa on kirjutatud sprechgesangis (rohkem kõneldud kui lauldud), mis on nende aastate kabarees sageli kasutatav stiil.

Siehst Du den Mond über Soho (LIEBESLIED) – Schellow / Koczian

 

 

Kuulus “Barbara laul”

Sünopsis: Polly teeskleb, et on tüdruk, kes nagu kõik teisedki tahab lihtsalt meest leida.

Selles laulus näeme eeskujulikult, kuidas eepiline teater nõudis näitlejalt vahendaja rolli võtmist. Küsimus ei olnud mitte tegelase tundemaailma sukeldumises, vaid pigem isiku demonstreerimises. Me näeme taas Lotte Lenjat.

Einst glaubte ich, als ich noch unschuldig war (BARBARA SONG) – Lenya

 

Kuulame teist, kaasahaaravat tõlgendust tuntud Ameerika näitlejanna Megan Mullally poolt. Tõlgenduse ja instrumentatsiooni poolest erineb see salvestus aga oluliselt Lotte Lenya eelmisest versioonist.

Barbara laul (inglise keeles) – Mullally

 

Synopsis: Tagasi oma vanemate juures räägib Polly pulmadest. Peachum on meeletu, ta lootis oma tütre abiks oma vanusele. Piiblit käes hoides ennustab ta talle halba tulevikku. Ta hoiatab teda, et maailm on halb ja inimene on halb.

Was ma tahan, on see viel? – Koczian

 

 

 

 

 

 

Jäi hüvasti Pollyga – Fausti kombel

Sünopsis: Nüüd Peachum teeb kõik endast oleneva, et panna Macheath trellide taha. Ta on isegi veennud Tiger Browni oma sõpra vahistama. Macheath saab sellest teada ja läheb peitu. Igatsevalt jätab Polly oma abikaasaga hüvasti.

Polly hüvastijätt on paroodia Gretcheni monoloogist “Faustist”.

Er tuleb nicht wieder (POLLYS JÄÄMÄRGULUGU) – Koczian

 

 

Synopsis: Peachumi naine on altkäemaksu andnud bordelliomanikule Jennyle, et ta annaks politseile aru, kui Macheath bordellile ilmub. Jenny on kindel, et ta ilmub kohale, sest seksitung viib ta siia.

Da on nun einer schon der Satan ise (Seksuaalse kinnisidee ballaad) – Hesterberg

 

 

Täpsed laulude pealkirjad

Synopsis: Väga varsti pärast seda, kui ta ilmub. Nostalgiliselt meenutavad nad mõlemad aega, mil mees oli tema jõhker kaitsja ja naine prostitueeris end tema jaoks.

Laulude nimed nagu “Canon song” või nagu siin “Pimp ballad” olid kokkuvõtlikud ja aitasid laule populaarseks teha. See laul on kirjutatud tango stiilis.

Selles salvestuses kuuleme taas Lotte Lenya. See salvestus pärineb viiekümnendatest aastatest, rohkem kui 20 aastat pärast esietendust ja esimest filmiadaptsiooni 1931. aastal. Lenya hääl oli nüüd palju sügavam ja ta ei suutnud enam kõiki laule laulda originaalkõrguses.

Es oli aeg ja nüüd on kõik möödas (Tango-ballaad) – Lenya / Merrill

 

Jenny piraadiballaad

Sünopsis: Jenny helistab kõhklematult politseisse. Varsti viiakse Macheath ära.

Kalevipoegade ballaad algab näiliselt häälestamata klaveri saatel. Seda õudset pala laulsid hiljem paljud näitlejad. See on kirjutatud iseloomulikus sprechgesangis.

Meine Herren heute sehen Sie mich Gläser abwaschen (Ballad of Immoral Earnings) – Lenya

 

 

Palju jõukust

Synopsis: Macheath alistub oma saatusele.

Jazzi stiilis kergemuusika klaveripala saatel kuuleme Macheathi “Heaolu kiitust” (mis teeb aga laisaks), mida laulab bandiidi suursugususega.

Da preist man uns das Leben großer Geister (Ballad of Gracious Living)

 

 

Synopsis: Teda külastab Lucy Brown, politseiülema tütar. Ta on temast rase. Kui Polly ilmub kohale, on ta raevus ja nad tülitsevad armukadedalt.

Seda duetti tuleb mõista ka kui ooperiduo paroodiat. Tegemist on kahe “turunaisi” nääklemisega. Salvestuses kuuleme, võib öelda, kaks professionaalset lauljat.

Da preist man uns das Leben großer Geister (armukadedusduett) – Bernsteiner-Licht / Akselrod

 

 

Esmalt tuleb grubi, siis tuleb moraal

Sünopsis: Lucy vannub, et tasub Pollyle. Ta survestab oma isa, et Macheath pääseks vanglast. See juhtub ja peagi on Macheath taas Jennyga koos. Seal nad filosofeerivad sellest, millest mees elab. Nad lepivad kokku, et kõigepealt tuleb roog, siis tuleb moraal!

Mõned Brechti värsid said vanasõnalisteks aforismideks, mis said osaks saksa keelest. Kõige kuulsam ja tänaseni kasutatav oli see “söömisest ja moraalist”. Et suurendada sõnade mõju teatris, lasi Brecht tähtsad formuleeringud lindile trükkida ja riputas need lava kõrvale.

Ihr Herrn, die ihr uns lehrt, wie man brav leben (Teine finaal) – Rasp

 

 

 

 

 

Peachums menace

Synopsis: Peachum ei anna alla. Ta ähvardab politseiülemat, et häirib kuninganna eelseisvaid kroonimisüritusi oma kerjustega.

Selle teose muusika peaks meenutama tõrvikuprotsessi paraadi ja peegeldab kerjuste ähvardava marsi atmosfääri. Brechti tekst on vapustav, refrään muutub 4 korda ja muutub üha küünilisemaks:

Selle sünge eksistentsi jaoks ei ole inimene kunagi piisavalt terane
Siit tema nõrk vastupanu Tema trikid ja bluffid

Selle sünge eksistentsi jaoks ei ole inimene kunagi piisavalt halb
Ehkki tema pelgalt püsivus võib olla armas kraam

Selle sünge eksistentsi jaoks ei ole inimene kunagi piisavalt haletsusväärne…
Kogu tema sünge eksistents on jama

Selle sünge eksistentsi jaoks ei ole inimene veel piisavalt hea
Tee seda ilma abita Löö teda pähe

Der Mensch elab läbi den pea (Laul inimese ebapiisavusest)

 

 

Jenny reedab Macheathi teist korda

Sünopsis: Macheathi reedavad taas kord hoorad bordelli külastades.

Jenny laulab inimese edevusest, kelle ambitsioonid viivad ta hukatusse. Selline saatus on tabanud Saalomoni, Caesari, Kleopatrat ja nüüd Macheathi. Nii õigustab ta, et just tema on see, kes oma endise armastaja lõpuks ikkagi ripakile toimetab.

Ihr saht den weisen Salomo (SALOMON SONG) – Lemper

 

Synopsis: Seekord on ta surma mõistetud. Tal puudub raha, et altkäemaksu anda valvuritele põgenemiskatseks ja ta viiakse hingeritta. Kõik ootavad teda hukkamisplatsil. Kui silmus pannakse talle ümber kaela, teatab Peachum, et kuninganna on Macheathile armu andnud. Ilmub ratsanikukuller.

Macheathi alistamisega püüdis Brecht võrdsustada röövlid ja ülemklassi. Seega ei saa süsteem end ise reformida, vaid muutus peab toimuma revolutsiooni teel. See marksistlik lähenemine on selle ooperi sotsiaalrevolutsiooniline aspekt.

Loomulikult on “Ratsasaatja” ka ooperisarja paroodia, kus jumalad annavad üllatava pöördepunktiga õnneliku lõpu, “Deus ex machina” poolt esile kutsutud “lieto fine”. Kuid selle ooperi kontekst on groteskne ja muudab pöörde satiiriks.

Horch, horch, horch (“Ratsasaatja”)

 

Synopsis: Er teatab, et kuninganna on oma kroonimise puhul otsustanud, et Macheathile tuleb mitte ainult anda vabadus, vaid ka aadlitiitel, apanaaž ja loss. Ooper lõpeb kõigi osalejate suure koraaliga: Võitleme ebaõigluse vastu, kuid mõõdukalt, Sest see külmub surnuks, kui seda üksi jätta.

Verfolgt das Unrecht nicht zu sehr (DREIGROSCHEN FINALE) SCHLUSSCHORAL

 

 

 

 

Ooperi KOLMEKROSSIOOPER salvestussoovitus

 

Saksa keeles:

CBS, mit Lotte Lenya, Erich Schellow, Johanna von Koczian ja Willy Trenk und der Leitung von Wilhelm Brückner-Rüggeberg und dem Orchester Sender Freies Berlin.

 

Inglise keeles:

TPR, Lotte Lenya, Scott Merrill, Martin Wolfson, Beatrice Arthur Samuel Matlovski juhatusel.

 

 

 

Peter Lutz, opera-inside, online ooperijuhend Kurt Weilli ja Bert Brechti ooperist KOLMEKROSSIOOPER.