ASILE HEREDITAIRE (O MUTO ASIL DEL PIANTO) aaria ooperist Guillaume Tell

Gioacchino Rossini aaria ASILE HEREDITAIRE (O MUTO ASIL DEL PIANTO)

Portree Gioacchino Rossini aaria ASILE HEREDITAIRE (O MUTO ASIL DEL PIANTO)

Loe huvitavaid fakte ja kuula suurepäraseid YouTube-videosid Rossini kuulsa aaria “ASILE HEREDITAIRE (O MUTO ASIL DEL PIANTO)” kohta.

 

Kui soovite lugeda ja kuulda rohkem GUILLAUME TELLi kohta, klõpsake sellel lingil ooperi portree kohta

 

 

 

Aaria ASILE HEREDITAIRE (O MUTO ASIL DEL PIANTO) – Sünopsis ja taust

 
Sünopsis: Šveitsi elanikud elavad Habsburgide valitsejate orjuse all. Šveitsi Arnold on õnnetult armunud Habsburgide printsessi Matilde’i. Ta on meeleheitel, sest tema kaasmaalased põlgavad teda selle pärast ja ta ei julge talle abieluettepanekut teha. Tell üritab teda võita šveitslaste poolele ja saab teada tema siirast entusiasmi, kuid Arnoldi lõhub armastus Matilde ja isamaa vastu. Arnoldo kohtub salaja Matildega. Ta on meeleheitel, sest nende kahe vahel seisab klassierinevus. Matilde suudab teda veenda, et Euroopa lahinguväljal edu saavutades võib ta omandada õiguse abielluda temaga. Kui nad lepivad kokku, et kohtuvad järgmisel päeval, kuulevad nad, kuidas Tell ja Fuerst lähenevad. Matilde kaob kiiresti, kuid Tell märkab isiku varju, mis äratab tema kahtluse. Arnold tunnistab oma armastust Matilde vastu ja ütleb neile, et ta hakkab võõrsil Habsburgide lipu eest võitlema. Nad teatavad kahekesi kohutava uudise, et Arnoldi isa on rõhujate poolt tapetud. Arnold hävitatakse ja koos vannuvad nad, et võtavad võitlust Habsburgide vastu. Matilde ja Arnold kohtuvad järgmisel hommikul ühes kõrvalises kabelis. Arnoldo seletab talle, et tema au nõuab, et ta võitleks oma isamaa eest. Matilde saab ehmunult teada, et Gessler lasi Arnoldi isa tappa ja et tema unistus Arnoldiga abiellumisest ei täitu. Vahepeal on Tell arreteeritud ja surma mõistetud, sest ta keeldus Gessleri võimu tunnustamast. Arnold on oma isa majas. Ta mäletab teda ja võtab lapsepõlve kohast lahkumise. Ta on valmis surema Šveitsi asja eest.

 

Arnoldo lüüriline aaria koos sellele järgneva kabalettaga on üks raskemaid tenoripalasid ooperirepertuaaris. Enne kui me pühendume aariale üksikasjalikult, tasub heita pilk selle ooperi ainulaadsele ajaloolisele tähtsusele tenorirepertuaari arengus.

Kuulus “do in petto” – kangelasliku kangelasteniori sünd

Kuulus “do in petto” – kangelasliku kangelasteniori sünd

Arnoldi roll on kahtlemata üks raskemaid tenorirolle ooperirepertuaaris. Ooperihullumeelne kirjanik James Joyce märkis kunagi: “Ma vaatasin läbi Guillaume Telli partituuri ja avastasin, et tenor laulab 456 G, 93 a, 92 a, 54 b, 15 h, 19 c ja kaks cis”.

Esimese etenduse Arnold oli Adolphe Nourrit. Ta oli oma aja juhtiv tenor ja vaieldamatult suur laulja. Tal oli selle rolliga probleeme ja alates kolmandast etendusest on ta väidetavalt jätnud ära aaria “Asile héréditaire” (“O muto asil”) ja järgmise Caballetta. Kaheksa aastat hiljem laulis tema rivaal Gilbert Duprez Arnoldina esimest korda dokumenteeritud kõrget C-distantsi falsetihääle asemel täisrindehäälega (“do in petto”). Rossini oli šokeeritud ja tõrjutud. Ta võrdles seda tooni “sellise kapteni kriiskamisega, kelle kurk on läbi lõigatud”.

Pärast seda sündmust ei olnud miski enam endine, publik oli entusiastlik ja järgmine heliloojate põlvkond keeras valitseva laulustiili pea peale, sündis kangelaslik, karjuvas hääles tenor. Isegi Nourrit läks Itaaliasse uut stiili õppima. Kui tema naine teda Itaalias külastas, leidis ta, et ta oli oma hääle ära rikkunud.

 

 

 

Rossini kirjutas aaria Prantsuse Grand Opéra jaoks. Sama sageli lauldakse ka itaalia versiooni, nii et sellest ooperist on kaks keeleliselt erinevat versiooni. Seetõttu leiate helinäidised kahe erineva tekstivariandiga.

 

Aaria algab lühikese sarvemotiiviga, mis kujutab endast Arnoldi nooruse mälestust.

 

Juba mõned taktid pärast tenori sisseastumist peab ta laulma eksponeeritud B-duuri, kaks takti hiljem veel ühe.

 

Rossini komponeerib hüvastijätuvalu fraasi “J’appelle en vain” korduva tõusuga.

 

Aaria lõpeb kõrge C-ga.

 

Aaria jätkub kurikuulsa caballettaga “Amis, amis, secondez ma vengeance” (Corriam! Voliam! S’affretti lo scempio), mis on vürtsitatud veel 6 kõrge C-ga, millest mõned peavad olema üle pooleteise takti, et väljendada Arnoldo ekstaasi.

 

 

Aaria – tekst ASILE HEREDITAIRE (O MUTO ASIL DEL PIANTO)

 

 
Asile héréditaire,
Où mes yeux s’ouvrirent au jour,
Hier encor, ton abri tutélaire
Offrait un père à mon amour.

J’appelle en vain, douleur amère!…
J’appelle, il n’entend plus ma voix!
Murs chéris qu’habitait mon père,
Je viens vous voir pour la dernière fois!

…

Amis, amis, secondez ma revengeance.
Si notre chef est dans les fers,
C’est à nous qu’appartient sa défense ;
D’Altdorf les chemins sont ouverts.
D’Altdorf les chemins sont ouverts.
Suivez moi ! Suivez moi !
d’un monstre perfide
Trompons l’espérance homicide,
Trompons l’espérance homicide ;
Arrachons Guillaume à ses coups !
Arrachons Guillaume à ses coups !

 

 
O muto asil del pianto
Dov’io sortiva il dì:
Ieri felice… ahi, quanto!
Oggi fatal così!

Invano il padre io chiamo:
Egli non m’ode più.
Fuggir quel tetto io bramo
Che caro un dì mi fu.

…

Corriam, voliam, s’affretti
Lo scempio di quel vile
Che su noi trionfò.
Sì, vendetta dell’empio facciamo:
Il sentiero additarvi saprò.

Ah! venite; delusa la speme
Renderem di chi vili ne brama.
Gloria, onore, vendetta ci chiama,
E Guglielmo per noi non morrà.

 

 
Esivanemate kodu
kus mu silmad avanesid päevavalgele,
armastatud seinad, mille sees mu isa elas,
Tulen viimast korda sind vaatama!

…

Sõbrad, sõbrad, aidake minu kättemaksu.
Kui meie juht on ahelates
tema kaitse kuulub meile;
Altdorfi teed on avatud,
Altdorfi teed on avatud.
Jälgi mind! Järgige mind!
Pettegem mõrvarlikku lootust
reeturlikust koletisest,
petame tema mõrvarlikku lootust;
võtame Williami tema löökidest lahti!

 

 

 

Tuntud tõlgendused ASILE HEREDITAIRE (O MUTO ASIL DEL PIANTO)

Nagu juba öeldud, on Arnoldo rolli uskumatult raske täita. Kui 50ndatel ja 60ndatel omandasid selle rolli kaks erakordset lauljat, Gedda ja Kraus, siis neljakümne (!) aasta jooksul jäi see roll vaikseks. Pärast 2010. aastat muutus pilt taas ja paari aasta jooksul debüteerisid selles rollis Juan Diego Florez, Michael Spyres, Bryn Hymel ja John Ossborn, kes valdasid seda mõrvarlikku osa hiilgavalt.

 

Gedda olevat öelnud, et Arnoldo laulmine oli tema karjääri suurim viga. Tema hääl oli kõrgus ning värviline ja nüansirikas ka ülemistes registrites.

O muto asil del pianto (1) – Gedda

 

Võrdluseks kuuleme Pavarotti tõlgendust. See on dramaatilisem kui Gedda lüürilisem tõlgendus. Kõrgused on veidi forsseeritumad, Pavarotti näitas suurt südant selle rolli võtmiseks. Kuid ta hoidus teadlikult rolli laval laulmisest, sest ta teadis, et tema hääl saaks kahjustada, kui ta peaks seda laulma paaripäevaste intervallidega üksteise järel.

O muto asil del pianto (2) – Pavarotti

 

Alfredo Kraus, fenomenaalne “Tenore di grazia” laulab ilusaid õilsaid repliike. Kuuleme Cavatinat (alates 1:30). Enkoorina laulab ta isegi lõpus (4:48) Es-duuri.

O muto asil del pianto (3) – Kraus

 

Bryn Hymeli hääl ei ole mitte ainult võimas, vaid ka sujuv. Kuulake Ameerika tenori muljetavaldavat pikka C lõpuosa. Aaria algab alates 3.10.

Asile héréditaire (4) – Hymel

 

Järgmine salvestus pärineb 1904. aastast ja seda laulis Francesco Tamagno, esietenduse Othello, kelle Verdi oli isiklikult valinud sellele nõudlikule rollile. Toscanini kritiseeris oma tõlgenduses selle eripärasid, kuid Cabballettas kuulis ta “hõbetrompetite koori” ja kõrge C tabas teda sõna otseses mõttes surnuks.

Kesting (“Suured lauljad”): “Tenor laulab delikaatseid g’sid ja a’sid vahetult registrivahetuse kohal kirjeldamatu rikkalikkuse ja intensiivsusega ning tema vaevata hoitud ülemised noodid ei mahu kirjeldusele.

O muto asil del pianto (5) – Tamagno

 

Lõpuks kuuleme ekstaatilist versiooni Ameerika tenorist Michael Spyre’ist, kelle hääl laulab kõrged C’d hiilgavalt, näiliselt väsimata, ja ometi on esimese lüürilise osa vibratos souplesse.

Asile héréditaire (6) – Spyres

 

Ameerika tenor Osborni hääl on lüürilisem kui tema kaasmaalasel Spyresil ja teda iseloomustab tugev vibrato.

Asile héréditaire (7) – Osborn

 

 

Peter Lutz, opera-inside, online ooperijuhend aaria “ASILE HEREDITAIRE (O MUTO ASIL DEL PIANTO)” Gioacchino Rossini ooperist “Guillaume Tell”.