GLÜCK, DAS MIR VERBLIEB – aaria ooperist “Surnud linn”.

Erich Korngoldi aaria GLÜCK, DAS MIR VERBLIEB

Ooperiteatri online juhend

Loe huvitavaid fakte ja kuula suurepäraseid YouTube’i videoid Korngoldi kuulsa aaria “GLÜCK, DAS MIR VERBLIEB” kohta.

 

Kui soovite lugeda ja kuulda rohkem THE DEAD CITY’st, klõpsake sellel lingil ooperi portree

 

 

 

Aaria GLÜCK, DAS MIR VERBLIEB – kokkuvõte ja taust

 
Sünopsis: Pauli sünges korteris Brügges. Majahoidja Brigitta võtab vastu Pauli vana sõbra Franki, kes on kohale tormanud. Nad vaatavad Pauli surnud naise kaunistatud pilti, mille ees on reliikviatena välja pandud Marie juuksepunutis. Brigitta räägib talle Pauli kummalisest seisundist. Paul tuleb tagasi oma korterisse ja on rõõmus, et näeb oma sõpra Franki. Paul ei tundu Frankile sugugi nii, nagu Brigitta teda kirjeldas. Peaaegu ekstaatiliselt räägib ta kohtumisest, mille ta ühel oma üksildasel jalutuskäigul oma kujuteldava naisega süles sai. Ta nägi naist, kes nägi välja nagu tema Marie. Järgmisel päeval rääkis ta temaga, tema hääl oli nagu Marie oma, Jumal oli talle naise tagasi andnud. Frank üritab talle selgitada, et ta oli langenud “tagasituleku unenägu” meelepettesse. Aga Frank ei taha sellest midagi teada. Kella heliseb, Paul ootab juba Marietta. Ta vaatab oma naise pilti ja on õnnelik, et Jumal on talle naise tagasi andnud! Marietta astub sisse ja Paul on vaimustuses temast, kes näeb nii petlikult välja nagu tema Marie. Kui ta annab talle salli ja naine viskab selle endale üle, hüüab ta ekstaatiliselt: “Marie! Marietta on tantsija, kes on Brugge’is läbisõidul kihlveo ajal. Kui ta näeb korteris luuti, laulab ta õnnelikult Paulile laulu. Paul on liigutatud, see on täpselt sama laul, mida Marie laulab.
 

See teos on Korngoldi kõige kuulsam. See on nostalgiline soolopala (mis muutub duetiks) keset psühhodraamatut. Selle ülesanne on muuta Pauli ja Marietta suhe kuulaja jaoks emotsionaalseks, et luua maksimaalne kontrast järgnevale draamale, mis ulatub Pauli Marietta mõrvamiseni. Selle teose iseloom on laulu- või isegi operetilaadne. See on hoitud A-B-A vormis, kusjuures B-osa koosneb ainult lühikesest dialoogist.

Juba alguses särab orkester, mis glockenspieli, celesta ja harfiga omab tüüpilist hilisromantilist värvingut. Celesta kellad tekitavad romantilist, peaaegu lapselikult naiivset meeleolu:

 

Marietta paneb sisse, Korngold kirjutab “väga aeglaselt, lihtsalt tundega”.

[/av_image]

 

Teos on suures osas kirjutatud kõrges tessituuris, et lasta tunda nende kahe põnevust. Sõnal “Abend” (õhtu) läheb hääl kõrgel B-duuril klaveris:

[/av_image]

 

Varsti pärast seda lisandub Pauli hääl, mis on täis melanhooliat ja kurbust:

[/av_image]

 

A osa lõpu poole, kui Paul laulab “Ich hört es oft” (ma kuulsin seda tihti), kuuleme meisterlikku lõiku, mida Paul laulab domineeriva seitsmenda akordi kohal, mis väljendab lõpmatut melanhooliat…

 

… ja selle asemel, et lahustada see duuris, vahetab Korngold lühidalt muusikat moll-toonis, mis kohe tõuseb D-duurini, kus ta laseb meil A-osas (algusega “schönsten”) viimaste taktide jooksul muusikas rõõmu leotada:

 

 

 

 

Aaria – tekst GLÜCK, DAS MIR VERBLIEB

 
Glück, das mir verblieb,
Rück zu mir, mein treues Lieb.
Abend sinkt im Haag
Bist mir Licht und Tag.
Bange pochet Herz an Herz.
Hoffnung schwingt sich himmelwärts.

PAUL
(wie verloren)
Wie wahr, ein traurig Lied.

MARIETTA
Das Lied vom treuen Lieb,
Das sterben muß.

(wird tähelepanelik)

Was haben Sie?

PAUL
Ich kenne das Lied.
Ich hört es oft in jungen,
In Schöneren Tagen…
Es hat noch eine Strophe,
Weiß ich sie noch?

(er setzt mechanisch fort. Sie mängib die Laute und fällt
ein. Die Strahlen der undgehenden Sonne überfluten
mõlemad.)

Naht ka Sorge trüb,
Rück zu mir, mein treues Lieb.
Neig dein blaß Gesicht,
Sterben trennt uns nicht.
Mußt du einmal von mir gehn,
Glaub, es gibt ein Auferstehn.
 
Rõõm, see jäi mulle,
Tagasi minu juurde, mu truu armastus.
Haagis saabub õhtu
Ma olen valgus ja päev.
Bange lükkab südamest südamesse.
Lootus kiigub taevasse.

PAUL
(nagu kadunud)
Kui tõsi, kurb laul.

MARIETTA
Laul usinast armastusest,
See peab surema.

(muutub tähelepanelikuks)

Mis teil on?

PAUL
Ma tean seda laulu.
Ma kuulen seda sageli poistelt,
Toredamatel päevadel …
See on ikka veel stroof,
Kas ma mäletan teda ikka veel?

(Ta jätkab mehaaniliselt.) Ta mängib luuti ja langeb
edasi. Loojunud päikese kiired on üle ujutanud
mõlemad.)

Õmblus ka muretseda pilves,
Tagasi minu juurde, mu truu armastus.
Kallutage oma kahvatut nägu,
Surmamine ei lahuta meid.
Kas sa pead kunagi minust minema,
Uskuge, et on taastumine.
 

 

 
 

Kuulsad tõlgendused GLÜCK, DAS MIR VERBLIEB

 

Esmalt kuuleme duetti algupärases koosseisus sopranile ja tenorile.

 

Esimene salvestus koos Jonas Kaufmanni ja Julia Leiteriga. Kaufmann debüteerib 2019. aastal Pauluse rollis.

Glück, das mir verblieb – Kaufmann / Leiter

 

Järgmine versioon kahekümnendate aastate unistuste paari Richard Tauberi ja Lotte Lehmanniga. Lotte Lehmanni saate kuulata allpool. Erich Korngold nimetas Richard Tauberit “ideaalseks Pauliks”.

Glück, das mir verblieb – Lehmann / Tauber

 

 

Järgnevad salvestused on sooloversioonid sopranile:

 

Elisabeth Schwarzkopfi taevane versioon, mida iseloomustab aeglane tempo. Tema põnevusest kähisev hääl igatseb parimal moel.

Glück, das mir verblieb – Schwarzkopf

 

 

Maria Jeritza debüteeris New Yorgis Marietta rollis ja alustas oma maailmakarjääri selle rolliga.

Glück, das mir verblieb – Jeritza

 

Lotte Lehmann oli Jeritza suur rivaal. Mitmel korral esinesid nad koos ja Lehmann ütles, et Jeritza lõi teda ka laval ribidesse, et ta paremini välja näeks. Kahe laulja duellis selles aarias tuleb Lehmann palju paremini välja, kuulete ainult “õhtu” “õhtu” kõrge B-ga, mille Lehmann tõuseb ilusti üles (0:34), samas kui Jeritza möödub sellest kõrgest noodist (vt. eespool).

Glück, das mir verblieb – Lehmann

 

 

 

 

Peter Lutz, opera-inside, veebipõhine ooperijuhend laulule “GLÜCK, DAS MIR VERBLIEB” Erich Korngoldi ooperist “Surnud linn”.