DI QUELLA PIRA – aaria ooperist “Il Trovatore”.

Loe huvitavaid fakte ja kuula suurepäraseid YouTube’i videoid kuulsa aaria “DI QUELLA PIRA” kohta.

Kui soovite kuulda rohkem ooperi Il Trovatore kohta, klõpsake ooperi portree lingil

Aaria – kokkuvõte ja taust

 
Sünopsis: Luna ründab Manrico linnust. Manrico kaitseb seda juhina. Manrico vannub Leonorale igavest usku kuni surmani. Manricol on põhjust raevu tunda: tema ema Azucena on Conte di Luna poolt vangistatud ja pantvangi võetud. Luna ähvardab teda surmanuhtlusega. Manrico tahab Azucena vabastada ja ütleb Leonorale hüvasti.

Aaria “di quella pira” koos “ah si ben mio” moodustab “scena ed aria”. See on “Rossinianuse” Belcanto ajastu kompositsioonikonventsioon. See kirjeldab väga skemaatiliselt aariate jada. Järjestus oli järgmine: retsiitatiiv (tempo d’attacco), aeglane aaria (Cavatina, “Ah si ben mio”), retsiitatiiv (tempo di mezzo), kiire aaria (Cabaletta, “di quella pira” ).

See aaria on tenorite jaoks proovikivi. Muusika on kaasahaarav: see algab Allegro’ga ja on seejärel viis korda võimendatud muusikaliste efektidega. Kõigepealt peab tenor suurendama helitugevust (Verdi kirjutab “Col sangue vostro’s” “con tutta forza”), keskel kiirendatakse tempot (“piu vivo” in “morir”), seejärel astub sisse koor, seejärel liitub tenor ja lõpus laulab tenor kõrgeima noodi. Selline dramaturgia kutsub kuulajas esile ekstaatilise efekti.

Lisaks sellele stiilielemendile on aarial veel kaks iseloomulikku tunnust. Üks neist on kuueteistkümnendiknootide neljandikelement:

Tenor peab seda elementi laulma igas värsis, mis teeb kokku mitte vähem kui kolmteist kordust. See arv peaks sümboliseerima tulekahju leegitsemist: “Selle kohutava müüdi leegid, süttisid ja kulutasid kogu mu olemuse”). See peaks laskma lõkkepõlengu kuulaja vaimusilma ees mööduda. See element koosneb pooltoonide intervallidest ja seda ei ole lihtne laulda Allegro’s.

Orkestri saatel on silmatorkav ettepoole tung, rütm on sarnane poloneesiaga. See sümboliseerib peetavat lahingut ja seda tugevdab sisenev sõdalaste koor.

Aaria teine iseloomulik joon on kuulus kõrge C lõpus. Huvitaval kombel ei ole Verdi selles kohas kõrget C-diitlit komponeerinud. Üks selle ooperi esimestest tenoritest küsis aga selgesõnaliselt Verdilt luba. Verdi lubas seda selgesõnaliselt, tingimusel, et C on ilusasti lauldud. Nii et see konventsioon on valitsenud ja enamik kuulajaid tunneb aariat täpselt nii, nii et originaalpartituuri järgimine tekitaks publikus ärritust, kui mitte pettumust. Isegi Toscanini, kes keelas 19. sajandil kõik lauljate poolt võetud vabadused, aktsepteeris konventsiooni.

2000. aastal, et tähistada Verdi 100. surma-aastapäeva Milano ooperimajas “la scala”, käskis Riccardo Muti tenoril laulda seda aariat originaalversioonis, ilma kõrge C-ta. Pärast aariat kostus buhinat ja tulemuseks oli päevade kaupa ajakirjandust ja meeli liigutav teatriskandaal.

Aaria – tekst DI QUELLA PIRA

 
Di quella pira l’orrendo foco

Tutte le fibre m’arse avvampo…

Empi spegnetela, o ch’io tra poco

Col sangue vostro la spegner?…

Era gia figlio prima d’amarti

Non puo frenarmi il tuo martir.

Madre infelice, corro a salvarti,

O teco almeno corro a morir!

Vocal Fach “Spinto Tenor”

Manrico roll on kirjutatud spinto tenorile (itaalia) või noorele kangelastenorile (saksa). Hääl on tugev ja mehelik. Kõrgetes nootides on tal metalne sära. Ta paelub oma vaevata jõuga kõrgemates tessituurides ja on ikka veel agility. Kõrges registris suudab Spinto tenor inspireerida kuulajaid tippnootidega.

Kuulsad tõlgendused DI QUELLA PIRA

Jussi Björling on tenor, kellel on kõige rohkem salvestusi Trovatore’ile. Kokku on ta teinud sellest ooperist kuus salvestust. Selle artikli jaoks valisin 1952. aasta salvestuse. Salvestamise päeval kirjutas ta oma naisele: “Ma pole kunagi varem nii hästi laulnud di quella pira kui täna”.

Björlingi melanhoolne tämber on täielikus õitsengus lõigus “Era gia figlio prima d’amarti Non puo frenarmi il tuo martir” (Sinu piinad ei peata mind Õnnetu ema, ma jooksen sind päästma).

Ka tema kõrge C on erakordne. Tema vaevata ründamine kõrge C jääb ületamatuks.

Di quella pira (1) – Björling

Trovatore oli üks Franco Corelli võtmerollidest. Ainult vähesed suudavad itaallase häälejõuga sammu pidada.

Di quella pira (2) – Corelli

Enrico Caruso laulab 1906. aasta salvestusel kuueteistkümnendik-neljandikud täpselt ja mõnevõrra aeglasemalt kui teised tenorid. Aaria on aga transponeeritud pool tooni allapoole ja see ei lõpe mitte C-, vaid B-toonil. Carusol oli baritonivärviline hääl. Kuigi ta jõudis kõrgele C-le, vältis ta seda ka aeg-ajalt, kui see ei olnud mugav. Seda harjumust jagab ta teiste tenoritega. (del Monaco, Domingo, Carreras, Tucker, Gigli, Pertile…).

Pange tähele Caruso kuulsat nuttimist “madre felice”, millega ta “tegi martiallikast tenorifanfaarist ekspressiivse teose” (Kesting).

Di quella pira (3) – Caruso

Kaunis Pavarotti salvestus aastast 1968. Ta laulab suurejoonelist kõrget C-d. Ka hilisematel aastatel valis ta aeg-ajalt B-d.

Di quella pira (4) – Pavarotti

Anton Honeggeri blogi kommentaaris oleva vihje peale leiate Franco Bonisolli suurepärase versiooni. Ma ei teadnud seda versiooni. Suurepärane avastus: tõeline kõrgete C-de rüütel !

Di quella pira (5) – Bonisolli

Peter Lutz, opera-inside, online ooperijuhend aaria “di quella pira” ooperist “Il trovatore”.