See teos kuulub 20. sajandi suurte ooperiteoste hulka. Korngold kutsub taas kord esile hilisromantilise muusika joovastuse, narkootilise külluse ja melanhoolia.
Sisu
Kõrvalnäited
♪ Behutsam! Hier ist alles alt und gespenstig
♪ Glück, das mir verblieb Lautelaul
♪ Da bist du ja, Marie, ich wusste es
♪ Bravo, hea Pierrot – Halt ein! Du eine auferstandene Tote?
♪ Mein Sehnen, mein Wähnen Pierrot’ laul
♪ Finale
Soovitussoovitus
Esietendus
Hamburg ja Köln, 1920
Libretto
Peaosad
Paul, laidur (tenor) - Marietta, tantsija läbisõidul (sopran) - Marie, Pauli surnud naise ilming (sopran) - Frank, Pauli sõber (bariton) - Fritz, teatri Pierrot (bariton).
Salvestussoovitus
ARTHAUS DVD, James King, Karan Armstrong, William Murray, Margit Neubauer, Donald Grobe, dirigeerivad Heinrich Hollreiser ja Deutsche Oper Berlini orkester.
Kommentaar
Korngold the wunderkind
1897. aastal Austria impeeriumi Brnos sündinud Korngoldi on sageli nimetatud kõigi aegade suurimaks muusikaliseks imelapseks, isegi suuremaks kui Mozart. Juba lapsena olid tema kompositsioonid täiskasvanud helilooja kvaliteediga. Tema isa, lugupeetud (ja teravmeelne) Viini muusikakriitik Julius Korngold toetas, kuid ka kaitses teda. Juba 19-aastaselt kirjutas Erich oma esimese ühevaatuselise ooperi “Polükrati sõrmus”, mis vaimustas publikut. Ta alustas 19-aastaselt “Surnud linna” komponeerimist, kuid Esimene maailmasõda nurjas tema plaanid. Ta kutsuti muusikuks ja jätkas tööd ooperi kallal 1919. aastal.
Nendel aastatel kohtus ta Luise von Sonnenthaliga (tema hilisem abikaasa Luzi), kes inspireeris teda Marietta rollile. Ajaloo iroonia: nii nagu tantsijat Marietta pidas Paul (ja kodanlik ühiskond) sotsiaalselt alaväärseks , kohtas Luzi (näitleja ja laulja) samal põhjusel Erichi isa vastuseisu.
Libreto
Teose eeskujuks oli Rodenbachi “Bruges-la-morte” aastast 1892 ja selle teatriversioon “Le mirage”, mille Rodenbach kirjutas kaheksa aastat hiljem.
Üks perekonna tuttav juhtis Erichi tähelepanu Rodenbachi teosele ja Erich oli kohe vaimustuses. Ta kirjutas kirjas
“Omapärane Brugge’i atmosfäär, melanhoolne toon, kaks peategelast oma kütkestava vaimse konfliktiga: elava naise erootilise jõu võitlus surnu vaimse jõu järelmõju vastu, sügavam põhiidee elu ja surma vahelisest võitlusest üldiselt, eriti kaunis mõte kalli surnu leina vajalikust ohjeldamisest elu õigustega, ja samas rikkalik muusikaline kujundusvõimalus, see kõik köitis mind.
Ooperi esietendusel tabas närvi materjal leinavast leskmehest, kes alistub oma kinnisideele laulja suhtes. Sõjajärgsete aastate inimesed teadsid väga hästi kaotustundeid ja Viini Siegmund Freudi (keda Julius Korngold isiklikult tundis) psühhoanalüüsi alased tööd olid väga aktuaalsed; tema raamat “Unenägude tõlgendamine” ilmus 1900. aastal. Pauli kohtumine Marietta’ga ei ole lõppkokkuvõttes midagi muud kui teraapiakatsetus, mille Paul alateadlikult ette võtab, et lahendada oma sisemist konflikti, mis kasvas välja Maria surma katastroofist. Kohati võrreldakse seda ooperit Hitchcocki psühhotriktoriga “Vertigo”, mis ilmus 25 aastat hiljem.
Korngoldid tellisid Korngoldi teise ühevaatuselise ooperi libretisti Hans Mülleri, kuid ei olnud esimeste kavandite läbivaatamisel rahul ja Korngold vanem võttis libretisti töö isiklikult üle. Julius Korngold järgis suures osas Rodenbachi kirjanduslikku eeskuju, kuid muutis siin ja seal ajalugu. Tema tähtsaim muudatus oli see, et ta ei kujutanud mõrva tegelikkuses, vaid unistseenina, ilmselt selleks, et võtta ooperi süžeest osa vägivallast ja luua leplik, meeleolukas lõpp.
Bruges – surnud linn
Sümboolselt Pauluse kitsikuse jaoks kasutas Rodenbach Brügge’i “surnud linna” mudelina. Kuni 15. sajandini oli see Belgia linn õitsev kaubandusmetropol ja elukohalinn. Siis ummistus jõgi Põhjamere äärde ja algas linna allakäik, mis oli ära lõigatud mere elatusallikast, millest Brugge ei suutnud kunagi taastuda.
Muusika hilisromantika
Kuidas kirjeldada Korngoldi muusikat kõige paremini? Pikka aega halvustati tema muusikat kui kuulsamate originaalide koopiat. Näiteks mõjukas Ameerika ooperikriitik Harold Schonberg kirjutas 1975. aastal: “Kuna tema enda loominguline kujutlusvõime ei olnud nii tugev kui tema tehnika, siis sai ta vaid korrata seda, mida eelmised heliloojad on teinud”. See kriitika kaalus seda enam, et Korngold oma hilisema tööga Hollywoodis tõmbas seda klišeed magnetiliselt ligi.
Tõepoolest, Korngoldi muusikas kohtame tohutut helijõudu, mis on mähitud ekspressionistlikku rõivasse, mille valjud dissonantsid ja kellade helin meenutavad Mahlerit. Me kuuleme muusikat sädeleva kuumuse ja ekspressiivsusega, mis meenutab Richard Straussi “Salome’i”. Ja lõpuks kuuleme meloodiaid, mis oma sensuaalsuse ja magususega võivad võtta Puccini oma.
Julius Korngold tundis Gustav Mahlerit isiklikult tema loomingu kaudu ja toonane Viini õukonna ooperidirektor tutvus tollal üheksa-aastase Erichiga, kui tal lubati meistrile tema korteris kantaati mängida. Mahler olevat vaimustunult hüüdnud: “Geenius! Geenius!”. Neli aastat hiljem kutsus Mahler tollase 13-aastase lapse 8. sümfoonia esiettekande proovidesse. See kogemus pidi noorele Erichile sügava mulje jätma, sest “Surnud linna” orkestratsioon on peaaegu identne Mahleri 8. sümfooniaga. Sarnaselt Mahlerile täiendas Korngold hilisromantilise orkestri täies mahus värviliste instrumentidega, nagu celesta, harmoonium, kirikukell, mandoliin ja klaver. Lisaks kasutas ta sarnaselt Mahlerile puhkpillimasinat ja poistekoori.
Pärast 1970. aastaid leidis “Surnud linn” järk-järgult tee ooperiteatrite repertuaari ning Korngoldile tõdeti geniaalsust ja iseseisvust. Keegi ei eita, et Korngoldi mõjutasid suured eelkäijad ja kaasaegsed. Korngold ja Richard Strauss tundsid ja hindasid teineteist, kuid tänapäeval ollakse üldiselt nõus, et Korngold ei olnud mitte teine Strauss, vaid esimene Korngold.
Leitmotiivid
Korngold kasutas ooperis erinevaid leitmotiive. Kõige domineerivam neist on aaria “Das Glück, das mir ble” kaunis teema, millega me ikka ja jälle kokku puutume. Kuuldav on ka Brugge-motiiv, eriti ilus näide sellest võib leida allpool, teise pildi alguses oleva stseeni kirjelduses. Lisaks sellele on ka teisi juhtmotiive, kuid partituuri rikkalikkuse, orkestratsiooni rohkuse ja motiivide endi keerukuse tõttu on mõned neist raskesti kuuldavad (juuksemotiiv, ülestõusmisakordid, möödaminnes-motiiv jne).
Maailma esiettekanne ja teose saatus
Kui Korngold teatas oma “surnud linna” valmimisest, võitlesid ooperiteatrid teose esiettekandeõiguse eest. Lõpuks said kolm ooperiteatrit, Hamburg (dirigent Pollack), Köln (dirigent Klemperer) ja Viin, õiguse teose esmaettekandeks samal õhtul. Viin pidi siis casting’i tõttu ära ütlema.
Teos sai algusest peale suurt poolehoidu ja Korngoldi, kes esietendusel Hamburgis kohal oli, tähistati. Publik võitles piletite eest, Hamburgis mängiti teost ainuüksi esimesel hooajal 26 korda. Varsti pärast seda mängiti teost Viinis, New Yorgis, Prahas ja Zürichis ning see sai kümneks aastaks edulooks. Selle etapi katkestas järsult natside võimuhaaramine, kui juudi heliloojate teoste esitamine keelati.
Korngold emigreerus 1930. aastatel Ameerikasse ja hakkas esimest korda tegutsema filmitööstuses Max Reinhardi kutsel, kes töötas Hollywoodis “Jaanipäevaöö unenäo” filmiadaptsiooni kallal. Järgmise 10 aasta jooksul sai temast kõige tuntum filmihelilooja ja teedrajav töö ning ta sai isegi Oscari filmimuusika eest filmi “Robin Hood” jaoks.
“Surnud linn” ei taastunud Korngoldi eluajal kunagi ja kadus repertuaarist. Pärast Teise maailmasõja lõppu osales Korngold ise, juba südamehaiguse käes, 1954. aastal Münchenis ooperi taaselustamisel. Korngold pidi kibedalt mõistma, et teose “tolmune sümboolika” ei ole enam nõutud.
Alles 1970. aastatel algas selle renessanss Leinsdorfi salvestusega ning 21. sajandi algusest alates on teos suutnud end rahvusvahelises repertuaaris uuesti kehtestada.
THE DEAD CITY Vaatuse I
Synopsis: Pauli sünges korteris Brügges. Majahoidja Brigitta võtab vastu Pauli vana sõbra Franki, kes on kohale tormanud. Nad vaatavad kaunistatud pilti Mariest, Pauli lahkunud naisest, kelle ees on reliikviatena välja pandud Mariesi juuksepunutis. Brigitta räägib Pauli kummalisest seisundist.
Kohe algusest peale särab orkester kõigis värvides. Brigitta laulab õõvastavat muusikat hilisromantikast, meelevaldseid lõike ja suur orkester laulab enne Pauli saabumist ekspansiivseid meloodiaid.
Behutsam! Hier ist alles alt und gespenstig
“Unistus naasmisest”
Sünopsis: Paul tuleb tagasi oma korterisse ja on rõõmus, kui näeb oma sõpra Franki. Paul ei tundu talle üldse nii, nagu Brigitta teda kirjeldas. Peaaegu ekstaatiliselt räägib ta kohtumisest oma kujuteldava naisega süles ühel üksildasel jalutuskäigul. Ta nägi naist, kes nägi välja nagu tema Marie. Järgmisel päeval rääkis ta temaga, tema hääl oli Marie oma, Jumal oli ta talle tagasi andnud! Frank üritab talle selgitada, et ta oli langenud “tagasituleku unenäo” meelepettesse. Aga Frank ei taha sellest midagi teada.
Pärast Franki tervitust sukeldub Paul Marie maailma. Flöödi ja harfi sissejuhatusena laulab Paul tagasihoidliku orkestri saatel pikki ridu.
Frank! Freund!
“Glück, das mir verblieb” – Korngoldi suur laul
Sünopsis:Kella heliseb, Paul ootab juba Marietta. Ta vaatab oma naise pilti ja on õnnelik, et Jumal on talle naise tagasi andnud! Marietta astub sisse ja Paul on vaimustuses temast, kes näeb nii petlikult välja nagu tema Marie. Kui ta annab talle salli ja naine viskab selle endale üle, hüüab ta ekstaatiliselt “Marie!”. Marietta on tantsija, kes on läbisõidul Brugge’i kihlveo ajal. Kui ta näeb korteris luuti, laulab ta õnnelikult Paulile laulu. Paul on liigutatud, see on täpselt sama laul, mida Marie laulab.
See teos on Korngoldi kõige kuulsam üldse. See on nostalgiline soolopala (mis muutub duetiks) keset psühhodraamatut. Selle ülesanne on muuta Pauli ja Marietta suhe kuulaja jaoks emotsionaalseks, et luua maksimaalne kontrast järgnevale draamale, mis ulatub Pauli Marietta mõrvamiseni. Selle teose iseloom on laulu- või isegi operetilaadne. Juba alguses särab orkester, mis glockenspieli, celesta ja harfiga omab tüüpilist hilisromantilist värvingut. Celesta kellad tekitavad romantilist, peaaegu lapselikult naiivset meeleolu.
Esimesena kuuleme duetti originaalinstrumentatsioonis sopranile ja tenorile Jonas Kaufmanni ja Julia Leiteriga. Kaufmann debüteerib 2019. aastal Pauluse rollis.
Glück, das mir verblieb – Kaufmann / Leiter
Järgnev salvestus on taevane sooloversioon Elisabeth Schwarzkopfi versioonile, mida iseloomustab aeglane tempo. Tema hääle igatsus, mis on erutusest kähisev, igatseb parimas mõttes.
Glück, das mir verblieb – Schwarzkopf
nähtused ja bakanaal
Sünopsis: Koketis Marie on üleolev ja ei võta Pauli tõsiselt. Kui ta näeb Marie pilti, imestab ta sarnasuse üle ja imestab Pauli kummalise käitumise üle. Tänavalt kuuleb ta Gastoni kutseid, kes kutsub teda üles kiirustama, sest peagi algab õhtune etendus. Ta julgustab Pauli teda teatris külastama ja lahkub majast. Paul on üksi, Marie ilmub tema juurde ja hoiatab teda, et ta oleks truu, Paul seletab talle, et näeb Marietta’s ainult teda. Nähtus kaob ja Paul näeb Marietta ilmutust, kes tantsib voolavas fantaasiakostüümis, suurejooneliselt kaunistatud, võrgutavalt ahvatlevana. Sellele kõlavad orgiastilised tantsurütmid.
Kaks häält laulavad mõõdetud tempoga suhteliselt kõrges registris, Marie on kuulda justkui eemalt, illusioon muutub kromaatilisemaks ja kummituslikumaks ning vajub tagasi alguse rahulikkusse, kuni see Marietta ilmumisega degenereerub bakanaalseks tantsuhulluseks.
Da oled sa ja, Marie, ma wusste es – Vogt / Pavlovskaja
THE DEAD CITY Vaatuse II
Kellad ja Brugge teema
Sünopsis: Nähtavaks saavad hüljatud, mahajäetud kai piirjooned. On öö. Näeme kellatorni ja selle kõrval elamuid, mida valgustavad hämaralt gaasilambid.
Teine akt algab ekspressiivse eelmänguga. Üle värisevate keelpillide kuuleme kirikukellasid ja puhkudes kõlab korduvalt Brugge’i motiiv:
Prélude
Sünopsis: Paul ilmub ja kõnnib maja poole, kus Marietta elab. Tema mõtted on tumedad, ta ei olnud Mariettaga teatris kohtunud ja tahab minna tema korterisse. Ta vaatab naise aknale ja näeb kardina taga varju. Talle läheneb rühm nunnasid. Ta tunneb grupi hulgas ära Brigitta, kes oli temast lahkunud. Ta näeb teda ja süüdistab teda selles, et ta on Marie’le truudusetu olnud.
Ähvardavad kellad tuletavad Paulile meelde päeva, mil Marie maeti. Vahepeal on kuulda, kuidas tuul (tuulemasinast) üle mahajäetud kai pühib. In Jetzt trage ich die Unruhe des Begehrens… “(“Nüüd kannan ma soovide rahutust…”) muutub tuul tugevamaks ja orkester kõlab raske fff-iga, kuni see hääbub ja ilmub Brigitta.
Was ward aus mir?
Paul näeb Franki
Sünopsis: Kui Paul majale läheneb, näeb ta, kuidas mees ukse lahti teeb. See on tema sõber Frank. Oma õuduseks saab Paul teada, et ka Frank on tema armuke. Kui mees nõuab, et Paul jätaks ta rahule, satuvad nad tülli ja Paul võtab temalt Martta korteri võtme. Frank katkestab nende sõpruse ja lahkub sealt.
Wohin? – King / Armstrong
Mein Sehnen, mein Wähnen
Sünopsis: Äkki kuuleb ta läheneva seltskonna müra. Marietta tuleb oma teatritrupiga laevaga koju ja ta kuuleb, kuidas nad laulavad ja naeravad. Nende hulgas on rikas meenekas krahv Albert ja näitleja Fritz, kes kannab Pierrot’ kostüümi. Neil on kaasas šampanjat ja toitu ning nad teevad end öisel kai ääres mugavaks. Marietta palub Fritzil talle laulu laulda, ta teab, et Fritz on temasse armunud.
Pierrot laulab melanhoolset laulu, mis on täis aeglast, valsisarnast saatelugu. See on üks neist Korngoldi lauludest, millel on rikkalikud värvid ja rikkalikud meloodiad. Seda laulu täiendab kaunis sumisev koor, mis paratamatult paneb meid mõtlema Puccini Madama Butterflyle.
Mein Sehnen, mein Wähnen – Hampson
Synopsis: Rõõmsameelne Marie tahab oma patroonile krahv Albertile taaslavastada ühe stseeni näidendist. Ta tahab mängida Helene’i Meyerbeeri “Robert le diable’st”, stseenis, kus ta tõuseb surnuna üles. Taustal on kuulda kirikukellade helinat ja nunnad mööduvad tagasiteel teatritrupist. Paul vaatas ülestõusmisstseeni äratundmatult. Ta tormab stseeni ja haarab Marietta kinni. Pärast lühikest kaklust saadab Marietta teatrimehed minema ja jääb Paulusega kahekesi. Kibedalt süüdistab Paul teda selles, et ta on teda oma parima sõbraga petnud. Kättemaksuhimuliselt ütleb ta Marietta, et ta ihaldas teda ainult sellepärast, et ta sarnanes oma surnud naisega, ja et nüüd kavatseb ta temast lahkuda.
Enne seda stseeni võiks Pauluse laulja teha väikese pausi. Nüüd tuleb stseen, mis on üks dramaatilisemaid ja kurnavamaid lõike üldse. Pauluse purskamine vastab vulkaanile, lõigud on nootitud kõrge tessituuraga, mõned lõigud on partituuris isegi “karjumiseks” nootitud.
Ameerika tenor James King kirjeldas kunagi seda rolli kui Puccini ooperi helitugevust, mida saadab Wagneri orkester, mis on sama raske kui Othello ja ainus roll, mis teda hirmutab.
Bravo, hea Pierrot – Halt ein! Du eine auferstandene Tote? – King / Armstrong
Etenduse ekstaatiline lõpp
Sünopsis: Marietta meenutab talle ekstaatilisi armastustunde, mida nad mõlemad nautisid, ja Paul tunneb, et ta ei saa teda jätta. Nad suudlevad kirglikult pargipingil. Marietta tahab nüüd koos temaga tema majja minna ja võidelda oma surnud naise kummituse vastu, kes teda valdab.
See lõik on üks ooperi tipphetki. Marietta tunneb ära Pauli vaimse ahastuse. Ta peab selles stseenis kõlama dramaatiliselt ja võrgutavalt, et muuta Pauli südametunnistuse piinad ja erootiline iha usutavaks. Teine akt lõpeb Tristani-laadse ekstaasiga.
Paul du leidest? (Marietta, Paul) – King / Armstrong
THE DEAD CITY Vaatuse III
Marietta otsib Mariega showdown’i
Sünopsis: On hommik ja Marietta ilmub valges hommikukleidis Marie kirikulaadsesse tuppa. Ta jääb lühikest aega liikumatult seisma ja tormab siis metsikult Marie pildi ette. Marietta ärgitab Marie vaimu, et ta jätaks elajad maha. Väljast kuuleb ta laste laulu, mis pärineb tänaval mööduvast rongkäigust. Ilmub Paul, rongkäik oli ta välja ajanud. Nüüd tahab ta, et Marietta lahkuks toast. Marie tahab jääda. Ta flirdib temaga ja palub teda toas suudelda. Paul lükkab ta jõhkralt tagasi toolile.
Kolmanda pildi eelmängus on näha Mariettas ärevust. Tema sees on sõna otseses mõttes kuulda tormi, muusika muutub üha kiiremaks ja kiiremaks. Korngold kasutab eelmängu Marietta esinemise ettevalmistamiseks palju välja kirjutatud dramaatilisi rubati.
Kui stseen areneb, jälgib Marie aknast laste rongkäiku, nende laulmine kattub toas toimuva draama muusikaga.
Prélude …Dich such ich, Bild – King / Armstrong
Synopsis: Religioosne tseremoonia äratab Pauluses eksimusi. Marietta kiusab Pauli tema vagaduse tõttu ja palub teda suudelda. Kuid Paul jääb oma eksimustes lõksu.
Alljärgneval salvestusel algab Pauli ekstaatiline meelepete 3 minuti pärast. Religioosne tseremoonia ja tema emotsionaalne seisund panevad ta põlvili langema. Tundub, et rongkäik tuleb tuppa ja vangistab Pauli. Muusika sõna otseses mõttes plahvatab, sõnadega ei ole enam võimalik tema tundeid väljendada, ainult muusika suudab kirjeldada Paulus peituvaid deemoneid. Kui ta jõuab puhkama, kuuleb koori laulmas ostinato rütmis lauldud ladinakeelset sõna. Kui Marietta talle põlglikult hüüab: “Sa oled vaga!” ja tahab teda suudelda, langeb ta tagasi hullumeelsusesse, hüüab kõrgel häälel sõnu ja variseb kokku.
Sei klug, sei gut – King / Armstrong
Suur finaal
Sünopsis: Ta pidi end päästma raskest lapsepõlvest ja ta tahab, et tal oleks õigus saada Paul täielikult enda kätte. Ainult et sel ööl tahab ta teda iha täis saada ja päeval mängib ta vaga. Ta läheb Marie maali juurde ja haarab tema juuksepunutise, mis on välja pandud nagu reliikvia. Paul hoiatab teda, et ta juuksepunutist ei häbistaks. Seda enam flirdib Marie sellega. Paul on endast väljas, kui Marie tantsib metsikult punutisega, Paul kaotab meelt, rebib juukse Marietta käest välja ja kägistab sellega Marietta, ulgudes, kui väga sarnaneb surnud Marietta Marie’ga.
Sünopsis: Valgus kustub. Kui see uuesti põlema läheb, ärkab Paul üles ja tuba on nagu alguses. Ilmub Brigitta ja veidi hiljem Marie, kes oli unustanud oma vihmavarju. Viimasena ilmub Frank, kes näeb Pauli näost, et ime on juhtunud. Tegelikult mõistab Paul, et see episood oli ainult unenägu ja et ta suutis Mariest ja Mariettast lahti saada. Ta läheb ukse juurde ja lahkub toast hüvasti jättes.
Vähehaaval ärkab Paul unest, orkester saadab teda hellalt. Brigitta ilmumisel orkester rahuneb ja Marietta ilmub flöödi saatel. Kui ilmub Frank, muutub muusika kiirgavaks B-duuriks ja teos lõpeb laia adagio’ga, mis on melanhoolse enesekindlusega.
Die Tote, kus, lag sie nicht hier … Glück, das mir verblieb – King / Armstrong
Salvestussoovitus
ARTHAUS DVD, James King, Karan Armstrong, William Murray, Margit Neubauer, Donald Grobe Heinrich Hollreiseri ja Orchester der Deutschen Oper Berlini juhatusel.
Peter Lutz, opera-inside, veebipõhine ooperijuhend Erich Korngoldi “SURMALINN” kohta.
Leave a Reply
Want to join the discussion?Feel free to contribute!