UNA FURTIVA LAGRIMA- aaria ooperist Elisir d’amore

Interneti juhend Donizetti aaria UNA FURTIVA LAGRIMA

kohta
Loe huvitavaid fakte ja kuula suurepäraseid Youtube’i videoid kuulsa aaria “UNA FURTIVA LAGRIMA” kohta.

Kui soovite kuulda rohkem ooperi L’elisir d’amore kohta, klõpsake lingil, mis viib teid online juhendile

Aaria – kokkuvõte ja taust

Sünopsis: Adina, kes ei tea midagi Nemorino onu surmast, saab Dulcamaralt teada, et Nemorino müüs end tema pärast Belcore’ile. Liigutatud Adina maksab värbamistasu tagasi. Dulcamara tahab talle ka pudelit müüa. Ta vaid naeratab ja ütleb talle, et tahab Nemorinot tagasi võita ainult oma silmade ja naeratusega. Nemorino arvab, et on märganud Adina silmis varjatud pisaraid, kui paljud tüdrukud teda ümbritsevad.
 

Nemorino on mõnevõrra naiivne noormees. Selles aarias, mis on peaaegu lõpus, on Nemorine esimest korda õnnelik, kui ta saab teada, et kapriisne Adina on temasse armunud. Aaria on kirjutatud lüürilisele häälele. Parim on see, kui tenor püüab täielikult kinni pidada Nemorino iseloomu ilma kangelaslike aspektideta. Seega tuleb meloodiat laulda dolce.

Aaria juhatab sisse fagotisoolo. Selle aaria teeb eriti ilusaks lisaks suurejoonelistele motiividele see, et iga salmi esimene osa on kirjutatud moll-toonis ja teine osa duur-toonis. Seda üleminekut valust lootuse poole võimendab suurepäraselt fagoti ja klarneti ekspressiivne instrumentatsioon.

Aaria – una furtiva lagrima tekst

 
Una furtiva lagrima
Negl’occhi suoi spunto:
Quelle festose giovani
Invidiar sembro.

Che piu cercando io vo?
Che piu cercando io vo?
M’ama, si m’ama, lo vedo, lo vedo.
Un solo instante I palpiti
Del suo bel cor sentir!
I miei sospir, confondere
Per poco a’ suoi sospir!
I palpiti, I palpiti sentir,
Confondere I miei coi suoi sospir
Cielo, si puo morir!

Di piu non chiedo, non chiedo.
Ah! Cielo, si puo, si puo morir,
Di piu non chiedo, non chiedo.
Si puo morir, si puo morir d’amor
 
Varjatud pisar
Tema silmis ma nutsin:
Need pidulikud noored
Tundub, et ma kadestan.

Mida ma veel otsin?
Mida ma veel tahan?
Ta armastab mind, ta armastab mind, ma näen seda, ma näen seda.
Lihtsalt hetkeks
Tema ilusat südant tunda!
Segadusse ajab mu ohkamine
Veidi aega tema hingetõmbele!
Tunne pulseerimist, tunne pulseerimist,
Segadusse ajada minu ja tema hingetõmbeid
Taevas, sa võid surra!

Ma ei küsi rohkem, ma ei küsi rohkem.
Ah! Taevas, võib, võib surra,
Ma ei küsi rohkem, ma ei küsi.
Üks võib surra, üks võib surra armastusest
 

Kirjutatud lüürilise tenori häälele

Nemorino roll on kirjutatud lüürilisele tenorile. Lüürilisel tenoril on pehme, sulav hääl. Hääl peab olema rikkalik ja vilgas meloodiakujunduses. Ta suudab hõlpsasti jõuda kõrgete nootideni ja luua ilusat kõla. Lüüriline tenor peab suutma veenvalt laulda nii intiimseid kui ka põnevamaid palasid.

Kuulsad tõlgendused UNA FURTIVA LAGRIMA

1901. aastal laulis Enrico Caruso seda aariat esimest korda. See oli tema debüüthooaeg Scalas ja Toscanini dirigeeris. See oli suurim aplaus, mida selles teatris seni kuuldud. Sellest sai üks tähtsamaid oopereid tema karjääris ja Metis. “Una Furtiva lagrima” oli üks esimesi aariaid, mida Caruso salvestas, ja see oli ehk aaria, mis sai koos “Vesti la giubba” kõrval kõige kuulsamaks. Sellel salvestusel (tehniliselt kaasaegse orkestri saatel) on klassikaline rubato kuulda näiteks teises “che piu cercando io vo”, mis koos suurejoonelise accelerando’ga on kaks korda pikem kui Pavarotti kaheksakümmend aastat hiljem. Sama võib öelda (imeliselt) pika ritardando kohta “io la vedo”.

20. sajandil saabus türann Toscanini, kes originaalteosele ustavuse nime all korrastas laulja rubato, mis viis tänaseni vastuoluliste arutelude tekkimiseni. Aaria teises osas kujutab Nemorino ette, kuidas ta hoiab Adinat süles ja tunneb tema südamelööki. Kuulake, kuidas Enrico Caruso laulab seda lõiku õrnalt ja seejärel imelise crescendoga juubeldades “Cielo”, kaotamata seejuures õrnust. Selle aaria lõpus on Kestingu sõnadega “kuulda hääle imelist agiilsust; koloratuuride ahelad nöörivad noote kokku nagu helkivad pärlid. Viimase fraasiga läheb Caruso bel canto’st kaugemale, jätmata seejuures klassikalise “hingamise laulmise” tehnilist baasi. Ta laulab sõna “si puo morir” mitte nagu tenor di grazia, vaid võimsa crescendoga. Caruso laseb häälel väga aeglaselt paisuda ja lisab siis kiire, kuid domineeriva vibrato: äkiline tulekahju puhkemine ägeda tuulepuhanguga.”

Una furtiva lagrima (1) – Caruso

ja Luciano Pavarotti tõlgendus

Una furtiva lagrima (2) – Pavarotti

Kolmas versioon, mille autor on Jonas Kaufmann

Una furtiva lagrima (3) – Placido Domingo

Ja lõpuks Placido Domingo tõlgendus.

Una furtiva lagrima (4) – Placido Domingo

Peter Lutz, opera-inside, online ooperijuhend UNA FURTIVA LAGRIMA ooperist L’elisir d’amore.