CHE GELIDA MANINA – aaria ooperist “La Bohème”.

Puccini aaria CHE GELIDA MANINA portree

Loe huvitavaid fakte ja kuula suurepäraseid YouTube’i videoid kuulsa aaria “Che gelida manina” kohta.

Kui soovite kuulda rohkem ooperi La Boheme kohta, klõpsake ooperi portree lingil

Aaria – kokkuvõte ja taust

Sünopsis: Filosoof Colline tuleb koju. Ta on halvas tujus, sest ta ei saanud pandimajas midagi müüa, sest see oli jõululaupäeval suletud. Ainult muusik Schaunard saab midagi teenida ja toob kaasa veini, küttepuid ja natuke raha. Nii otsustavad nad jõuluõhtu veeta kohvikus Momus. Neid katkestab nende üürileandja Benoit, kes maksab ammu viivitatud üüri. Nad vabanevad temast ja lähevad kohvikusse. Rodolfo on ainuke, kes on jäänud, sest tal on veel üks artikkel lõpetamata. Uksele koputatakse. See on Mimi, õmbleja naaberkorterist. Ta küsib kustunud küünla jaoks tuld. Mimi tunneb end nõrgalt ja Rodolfo hoolitseb tema eest. Nad räägivad oma elust ja unistustest. Rodolfo alustab ja räägib endast, luuletajast, unistuste miljonärist.

Kuulus aaria “che gelida manina” algab pianissimo ja dolcissimo ning esimene osa lõpeb ilusa rallentando’ga, kui Rodolfo osutab romantiliselt tuppa helendavale kaunile kuule (e qui la luna). Rodolfo tutvustab end ekspressiivse “Chi son”, milles ta kirjeldab end kui luuletajat ja vaest kunstnikku. Kolmandas osas räägib ta oma unistustest, mis kulmineerub hiilgavalt sõnaga “millionaria”. Neljandas osas laulab ta Mimist, kellega ta on äsja kohtunud. Kuulus lõpujada kõrge C-ga (Ma il furto non m’accora, poiché, poichè v’ha preso stanza, la speranza) on lõpmatult romantiline.

Aaria – che gelida manina tekst

 
Che gelida manina, se la lasci riscaldar…
Cercar che giova? Al buio non si trova.
Ma per fortuna, è una notte di luna,
e qui la luna… l’abbiamo vicina.

Aspetti, signorina,
le dirò con due parole:
chi son? chi son!… e che faccio…
tulla vivo?… Vuole?
Chi nii? Sono um poeta.
Chi cosa faccio? Scrivo.
E tule vivo? Vivo.

In porvetà mia lieta,
scialo da gran signore…
rime ed inni d’amore.
Per sogni e per chimere…
e per castelli in aria!
L’anima ho milionaria.
Talor dal mio forziere…

ruban tutti i gioelli
due ladri: gli occhi belli.
V’entrar com voi pur ora,
ed i miei sogni usati
e i bei sogni miei tosto si dileguar!
Ma il furto non m’accora,
poichè v’ha preso stanza… la speranza!

Or che mi conoscete, parlate voi deh! parlate…
Chi siete?
Vi piaccia dir?

Milline külmunud väike käsi,
las ma soojendan seda teie jaoks.
Milleks otsida?
Me ei leia seda pimedas.
Aga õnneks
see on kuuvalge öö,
ja kuu
on siin meie lähedal.

Oota, mademoiselle,
Ütlen teile kahe sõnaga,
kes ma olen, mida ma teen,
ja kuidas ma elan. Kas ma võin?
Kes ma olen? Ma olen luuletaja.
Mida ma teen? Ma kirjutan.

Ja kuidas ma elan? Ma elan.
Minu muretu vaesuses
Ma raiskan riime
ja armastan laule nagu isand.

Kui unenägude ja nägemuste puhul
ja lossid õhus,
Mul on miljonäri hing.
Aeg-ajalt kaks varast
varastada kõik juveelid
minu seifist välja, kaks ilusat silma.
Nad tulid koos sinuga just praegu,
ja minu tavapärased unenäod
mu armsad unenäod,
sulas kohe õhku!

Aga vargus ei vihasta mind,
sest nende koht on olnud
võetud lootuse poolt!
Nüüd, kui te teate minust kõike,
sa ütled mulle, kes sa oled.
Palun tehke seda!

Kuulsad tõlgendused Che gelida manina

Alustame Pavarottiga. Paljud eksperdid peavad Pavarotti parimaks Rodolfoks salvestuste ajaloos. Kesting sõnadega: “Kehvasti silmapaistev, ka ja eriti näitlejameisterlikult esitab Pavarotti end Rodolfona Karajani all. See on üks haruldasi vokaalportreesid, mis teeb figuuri nähtavaks. Ühelgi teisel plaadil – välja arvatud La fille du régiment – ei ole ta laulnud vabamalt ja lõdvemalt, üheski rikkalikumas värvipaletis.”

Che gelida manina (1) – Pavarotti/Karajan

Järgmine Rodolfo on suur Jussi Björling. Jällegi Kesting sõnadega: “Keegi teine ei laulnud esimese vaatuse muusikat heledamalt ja õrnemalt, neljanda vaatuse muusikat tagasihoidlikumalt ja elegantsemalt kui rootslane”.

Che gelida manina (2) – Björling/Beecham

Järgmine salvestus on Benjamino Gigli 30ndatest aastatest. Teda peeti pikka aega Enrico Caruso järeltulijaks. Gigli häälega oli “nii vedelat metalli kui ka sametiselt pehmet” (Fischer) või “soojust ja sära” (Kesting). Gigli ärritas paljusid ooperisõpru oma ekskursioonidega pinnapealsesse meelelahutusse ja teda mõisteti aeg-ajalt hukka kui “Schmalztenorit”, mida ta jagas Richard Tauberiga, teise 20. sajandi suure tenoriga. On vaieldamatu, kuidas Gigli suutis oma häälega emotsioone taasesitada (see on eriti ilmne esimeses osas), samas kui kõrgeimad noodid (nagu Carusolgi) ei olnud tenori veenvaks tugevuseks. Aga lõpus kuuleb ilusat diminuendot.

Che gelida manina (3) – Gigli

Kuulete Jonas Kaufmanni neljandat versiooni.

Che gelida manina (4) – Kaufmann

Peter Lutz, opera-inside, online ooperijuhend CHE GELIDA MANINA ooperist La Bohème