Ooperi FIDELIO veebijuhend
Vaevalt et ükski teine teos Beethovenit nii järjekindlalt hõivas kui tema ainus ooper. Alles kolmanda versiooniga jõudis see oma lõpliku versioonini. Beethoven lõi stseenid, mis läksid ooperiajalukku ja puudutavad meid oma jõu ja tõepärasusega tänaseni.
Sisu
♪ Sünopsis
♪ Act I
♪ Act II
Registreerimissoovitus
Kõrvalnäited
♪ Mir on nii imeline (Quartett)
♪ Abscheulicher … Komm Hoffnung (Leonorenarie)
♪ O welche Lust (Gefangenenchor)
♪ Euch werde Lohn in parema Welten
♪ Wer ein holdes Weib errungen
Esietendus
Viin, 1804
Libretto
Joseph Sonnleithner (1. versioon) ja Georg Friedrich Treitschke (2. versioon), Jean-Nicolas Bouilly draama Léonore põhjal.
Põhirollid
Don Pizarro, riigivangla valitseja (bariton) - Florestan, poliitvang ja Don Pizarro vastane (tenor) - Leonore, tema abikaasa (sopran) - Rocco, Vangistaja (bass) - Marzelline, Rocco tütar (sopran)
Recording Recommendation
EMI, Christa Ludwig, Jon Vickers ja Gottlob Frick, dirigent Otto Klemperer, Philharmonia koor ja orkester.
Rollid ja kokkuvõte
Kommentaar
Libretto
Pärast virtuoosset pianistikarjääri suutis Beethoven üha enam eristuda suuremate vormide heliloojana. Eroica ja eriti ballettmuusikaga “Prometheuse olendid” näitas Beethoven ka oma potentsiaali dramaturgina. 1804. aastal tellis “Theater an der Wien” temalt oma esimese ooperi. Beethoven, kes töötas juba ooperifragmendi “Vesta” kallal, jättis selle pooleli, sest ta süttis uue teema järele. See põhines tõestisündinud juhtumil, kus meheks maskeeritud naine vabastas oma abikaasa jakobiinide vanglast. Kohtunik Bouilly, kes oli selle sündmuse tunnistajaks, arendas sellest loo, mis kanti üle Hispaaniasse. Sonnenleithner, teatrilavastaja ja kirjanik, tõlkis prantsuse libreto saksa keelde ja Beethoven asus tööle.
Vabadus
Beethoven oli Prantsuse revolutsiooni ideaalide tulihingeline kaitsja, kuigi ta põlgas selle peategelast Napoleoni (vt tema ooper “Eroica”). Beethoven oli Luigi Cherubini ja tema päästeooperite austaja, seega oli ilmselge, et Beethoven reageeris “päästeooperi” teemale positiivselt revolutsiooniliste vabaduse ja vendluse ideaalide vaimus. Ooperi “Fidelio” keskmeks saab rõhumisest vabanemise ja inimlikkuse võidukäigu teema. Nagu oma 9. sümfooniaga, püstitas Beethoven ka “Fidelioga” vabaduse muusikalise monumendi.
Beethoveni võitlus muusikalise draama eest
Beethoveni “Fidelios” tunneme ära kaks selgelt erinevat osa. Esimene kolmandik on kergekaaluline nagu laulupeo ja meenutab populaarset “Võluflööti”. Don Pizarro ilmumisega muutub muusika toon järsult ja muutub draamaks. Formaalselt on “Fidelio” singspiel, milles on kõnekeelseid dialooge ja suletud numbreid, kuid Wagner nimetas Beethovenit “saksa muusikadraama isaks” oma “Fidelio” tõttu, mille keskne idee on asetada väljendusoskus pigem suure idee kui esteetika teenistusse. Selle vastuväite rahuldamiseks võitles Beethoven selle teosega kaua aega. Sellest annavad tunnistust kolm ooperiversiooni ja neli erinevat overtuuri. Robert Schumann võttis lahknevuse Beethoveni kuulsa kaasaegse Rossiniga kokku, märkides, et Beethoven kirjutas neli overteed ühele ooperile ja Rossini kirjutas ühe overteedi neljale ooperile. Beethoveni raskused põhinesid kahel asjaolul: ühelt poolt ei olnud ta kogenud ooperihelilooja ja teiselt poolt ei teinud ta kompromisse oma nõudmises, et vokaalpartiid tuleks komponeerida instrumentaalselt. Tema puhul ei ole esiplaanil vokaaljoon, vaid ta mõtleb häält instrumentaalselt. See ilmneb muljetavaldavalt esimese osa kvartetis, mille hääled on kirjutatud keelpillikvarteti vaimus. Kaks osa Florestan ja Leonore peeti esiettekande ajal laulmatuks. On olemas kuulus anekdoot Beethoveni põhimõttest seada väljendusoskus interpreedi võimalustest kõrgemale. Ühe proovi ajal ei suutnud keelpallisolist üht lõiku korralikult mängida. Mängija kurtis raskuste üle. Beethoven hüüdis talle: “Mis mind tema vilets viiul huvitab?”.
Esietendus ja arvustus
Nädal enne esietendust marssisid Napoleoni väed Viini. Äratuse tõttu oli “Theater an der Wien” etenduse õhtul halvasti külastatud. Enamik külastajatest olid prantsuse sõdurid, kes ei saanud saksa tekstidest aru ega osanud ooperi sõnumiga suurt midagi peale hakata. Aplaus oli enam kui hõre ja tulemus oli valus läbikukkumine. Pärast vaid kolme etendust jäeti ooper ära. Beethoveni sõber Breuning toetas teda ümbertöötlemisel, mille tulemus esitati neli kuud hiljem. Ajapuuduse tõttu olid kärped hektilised, mille tulemusel floppis ka teine versioon. Kuigi teost lühendati oluliselt, anti teosele uus nimi (Leonore) ja uus overtuur, jäid dramaatilised nõrkused alles. Närviliselt lukustas Beethoven teose sahtlisse. Kaheksa aastat hiljem kutsusid sõbrad Beethovenit üles teost uuesti esitama. Beethoven oli valmis seda tegema, kuid ta kavandas põhjalikku ümbertöötamist, mis hiljem viis lõpliku versioonini. Selleks töötas Treitschke libreto ümber. Nüüd saabus edu. Järgnevatel aastatel aitas sopran Wilhelmine Schröder-Devrient Leonore kehastamisega oluliselt kaasa teose levikule. Richard Wagner nägi teda 1829. aastal 16-aastasena Dresdeni etenduses ja kirjeldas tema rolli kehastust kui käivitajat, et saada muusikuks.
FIDELIO I akt
Ouvertuur
Beethoven kirjutas neli erinevat ouvertuuri. Esimest ei mängitud kunagi tema eluajal, ta ei olnud sellega kunagi rahul. Beethoven kirjutas iga kolme versiooni jaoks uue overtuuri. E-duuris overtuur, 1814. aasta versioon, on valitsenud:
Fidelio Ouvertüre – Klemperer / Philharmonia.
Sünopsis: Sevilla riigivanglas. Vangivalvur Rocco elab koos oma tütre Marzelline’iga ametiresidentuuris. Rocco uksehoidja Joaquino on armunud Marzelline’ile, kuid too ei ole noormehe suhtes kuulda.
Juba esimestest taktidest tunnetame, et orkestril on selles teoses juhtiv roll. Võrreldes itaalia teostega on tal näitlejate jaoks iseseisva vestluspartneri roll; paljud teemad kõlavad esmakordselt orkestris. Orkester suhtleb lauljatega kontrapunktiliselt, selle asemel et olla pelgalt harmooniline saatja. Paar Marzelline/Joaquino meenutab Mozarti paari Masetto/Zerlina üsna piiratud mehe ja enesekindla naise konstellatsiooniga. Nii jääb Joaquino ainsaks tegelaseks, kellele Beethoven ei anna aariat.
Jetzt Schätzchen – Unger /Hallstein / Klemperer
Marzelline on armunud Fideliosse
Sünopsis: Ta mõtleb lakkamatult Fideliost, oma isa uuest assistendist.
Aaria algab igatsevas mollis, mida ekspressiivselt kaunistavad puhkpillid, ja muutub peagi duuriks.
O wär ich mit dir vereint – Popp
Kvartett “Mir on nii imeline”
Sünopsis: Fidelio on tegelikult Leonore, Florestani abikaasa, kes on juba kaks aastat olnud selles vanglas poliitvangina. Ta lasi end palgata vangla abiliseks, et oma meest vabastada. Joaquino on armukade, kuid Marcelline’ile meeldib võimekas abiline.
Ilma Leonore’i sissepääsuaariata läheb dialoog üle suurejoonelisse kvartetti “Mir ist nii imeline”, mida võib õigustatult lugeda ooperikirjanduse suurte kvartettide hulka. See lummab mitte ainult oma imelise muusikaga, see puudutab, sest Beethoven kirjutas igale osale oma meloodia, mis rõhutab näitlejate erinevaid tundeid; Leonore muretseb oma vangistatud abikaasa pärast, Marzelline laulab armastusest Fidelio vastu, Joaquino kurdab Marzelline armastuse kaotust ja isa liigutab rõõmu Fidelio ja Marzelline läheneva abielu üle. Diskreetse orkestri saatel häälestuvad lauljad kaanonlikult ja teosest saab täiuslik kammermuusikakvartett.
Seda lõiku saab kuulata kahe erineva häälte kombinatsiooniga.
Furtwängleri 1953. aasta live-salvestuse versioon on üks suurepäraseid Fidelio salvestusi. Tuntud saksa kriitik Joachim Kaiser kommenteerib: “Kui te kuulate Wilhelm Furtwängleri 1953. aasta Fidelio salvestust ja kuulete esimese akti kvartetti, vangide koori kustutamist, Leonore ja Rocco duetti, teise akti ennekuulmatut algust ja teise akti purustavalt dramaatilist kvartetti, siis mõistate, mis on suurus”. (“Kaiser, 100 muusikalist meistriteost”).
Mir on nii imeline (1) – Jurinac / Mödl / Frick / Schock / Furtwängler
Ja veel üks imeline tõlgendus Bernsteini salvestusest
Mir on nii imeline (2) – Janowitz / Kollo / Popp / Dallapozza
Synopsis: Rocco jaoks on jõukus abielu õndsuse aluseks…
Siinkohal on klassikaline laulupeo aaria. Me teame, et Beethoven õppis Mozarti “Võluflööti”, kas see aaria ei meenuta Papagenot? See pala on mõnikord välja jäetud ja süüdistatakse, et see on liiga kerge. Ebaõigesti, sest see pala aitab dramaatiliselt näidata vangivalvuri muutumist oportunistlikust, väikekodanlikust ametnikust vastutustundlikuks inimeseks, kes keeldub Pizarro tapmiskäsust.
Hat man nicht auch Gold beineben – Pape
Synopsis: Rocco lubab Fidelio’l endaga kaasa minna vangla kõrgeima julgeoleku osakonda, kus Leonore kahtlustab oma abikaasat.
Gut Söhnchen gut – Norman / Moll / Coburn
Pizarro välimus
Sünopsis: Riigivangla direktor Pizarro on Florestani poliitiline vaenlane ja ta on teda omal algatusel vangla kõrgendatud julgeolekuosakonda sulgenud. Ta satub paanikasse, sest minister on teatanud inspektsioonist, mis paljastaks ebaseaduslikult kinnipeetud Florestani. Ta otsustab, et Florestan peab surema.
Pizarro ilmumisega muutub muusika järsult. Alustades dramaatilisest akordist, muutub orkester raevukaks, mis saadab kuberneri metsikuid hüüdeid. Kas on juhus, et Beethoven kirjutas Pizarro raevu samas võtmes, milles Mozart kirjutas “Öö kuninganna” raevu?
Ha welch ein Augenblick – Berry
Sünopsis: Ta annab Roccole käsu vangi tappa. Kuid vangivalvur keeldub. Pizarro käsib Roccol hauda kaevata, mõrva viib ta ise läbi.
Jetzt, alter hat es Eile – Berry / Greindl
“Abscheulicher!… Komm, Hoffnung” koos Christa Ludwigi ja Lotte Lehmanniga
Sünopsis: Leonore kuulis vestlust pealt ja peab nüüd kiirustama.
Leonore suur aaria koosneb kolmest osast: Retsitatiiv, Cavatina, Cabaletta. Selles vormis kirjeldatakse Leonore põhilisi emotsioone – nördimus, lootus, ekstaas. Muusika, mille Beethoven sellele kirjutas, avab oma ekspressiivsuse läbi šokeeriva ja samas liigutava väljenduse. See on seitsmeminutiline par force esitus laulja poolt, mis nõuab nii kõrgeimat dramaatilist väljendusrikkust kui ka kõige intiimsemat lüürilisust.
Esimesena kuuleme Lotte Lehmanni. Sajandi produtsent Walter Legge kirjeldab tema Leonore’i esitust kui tema karjääri suurimat saavutust mitte ainult. Ükski teine laulja ei ole selles rollis enam Lehmannini jõudnud.
Abscheulicher !… Komm, Hoffnung (1) – Lehmann
Mida ütles Christa Ludwig oma tõlgenduse kohta: “Ma ei suutnud Fidelio’t väga dramaatiliselt laulda, vaid mängisin nõrka naist, kes püüab oma meest päästa”. Christa Ludwigi jaoks oli see roll suur väljakutse. Ta ei olnud kõrge dramaatilisusega sopran. Ta tunnistas ühes intervjuus Leonoreni aaria kohta: “Aaria lõpus olin alati rõõmus, kui olin saavutanud selle tooni, selle kõrge B. Pärast iga “Fidelio” etendust olin ma käheda. Mul kulus alati kolm päeva, et häält uuesti kasutada.”
Abscheulicher !… Komm, Hoffnung (2) – Ludwig
Vangide koor
Sünopsis: Lootuses näha Florestani, laseb ta vangid õue jalutama. Kuid ta ei suuda teda avastada.
Vangide kooris kuuleme juba pastoraali idülli, mille Beethoven alles kaks aastat hiljem komponeerib. See on geniaalsus, et Beethoven komponeeris vangide lootuse nii intiimse muusikaga. Pole ime, et nelikümmend aastat hiljem tundis Verdi end inspireerituna teise kuulsa vangide koori komponeerimiseks.
O welche Lust (Gefangenenchor) – Bernstein
Sünopsis: Vangid viiakse tagasi oma kambritesse.
Leb wohl du warmes Sonnenlicht
FIDELIO Act II
Raskete tenorite osa
Sünopsis: Florestan istub vanglas viletsates tingimustes. Ta unistab Leonore’ist, kes lunastab ta ingliks.
Keldrikambri stseen algab tumeda sissejuhatuse ja dramaatiliste akordidega. Florestani esitus “Gott welch dunkel hier” on üks kõige keerulisemaid osi tenoritele. Keldris laulab ta tõe armastusest ja ta hallutsineerib Leonore’i kui vabaduse inglit. Partituuri järgi peab Florestan aaria teises osas inglit ülistama “hullumeelsusega piirneva entusiasmiga, kuid siiski rahulikult”.
Räägib Jonas Kaufmann, kuulus saksa tenor: “Florestani osa on lühike, kuid teise vaatuse suure stseeni tõttu on see üks kõige nõudlikumaid rolle minu Fachis. Paljud tenorid jäid delikaatsesse lõpuosasse vahele. Siin ei ole kuulda mitte füüsilist lagunemist, vaid meeleheitliku mehe meeleseisundit, tema ekstaatilist nägemust pääsemisest ja vabanemisest. Samamoodi nõuab kõige suuremat vokaaltehnilist kontrolli selle stseeni esimene toon, “Jumal”, mis tuleb tühjalt, muutub üha tugevamaks ja tungivamaks, piinatud hinge hüüdeks. Ma ei tea, mitu korda olen selle crescendo kallal töötanud.” Kuulake Jonas Kaufmanni.
Gott welch dunkel hier (1) – Kaufmann / Welser-Möst
Jon Vickers teises tõlgenduses
Gott welch dunkel hier (2) – Vickers / Klemperer
Synopsis: Rocco võtab Fidelio enda kõrvale ja selgitab talle Pizarro missiooni. Nad sisenevad kahekesi Florestani kambrisse. Kui Rocco kambri lahti teeb, tunneb Leonore oma mehe ära ja on sügavalt liigutatud. Florestan ei tunne teda ära ja on tänulik leivatüki eest, mille Leonore talle ulatab.
Lisaks Jon Vickersile on Christa Ludwigil õnnestunud Klempereriga tehtud salvestuses teha suurepärane Leonore. Fischer “große Stimmen” filmis: “Aga tema Leonore oli ka ainulaadne, kordumatu tipphetk. Christa Ludwig oli 33-aastane, oma vokaalsete võimete tipul, miski ei tundunud talle kättesaamatu, ja kõik, kes seda salvestust tunnevad, kinnitavad, et alates Lotte Lehmanni aegadest ei ole olnud selle tohutu rolli interpreeti, kes oleks suutnud Beethoveni kirglikku inimlikkust nii võltsimatult ja vahetult kuulajale edasi anda”.
Euch werde Lohn in parema Welten – Klemperer / Vickers / Ludwig
Kaks dramaatilist pööret sisaldav showdown
Sünopsis: Leonore ja Rocco kaevavad hauda. Kui see on valmis, kutsub Rocco Pizarro. Ta ilmub relvaga käes, et Florestan tappa. Leonore viskub vahele püstoliga käes, valmis kuberneri tapma. Trompet kõlab, teatades ministri saabumisest. Pizarro on kaotanud ja põgeneb.
See stseen on tohutu draama. Kui Leonore sekkub, süveneb draama veel kord. Orkester piitsutab lauljaid, ja karjuva karjumisega kuuleme Leonore “Tapa kõigepealt tema naine!”. Leonore paljastamine on suur “Colpa di scena”. Kui mõlemad suunavad relvad üksteise poole, kasvab ekstaas veel kord, kuni fanfaarihüüdega ja seega ministri saabumise väljakuulutamisega toimub teine “Colpo di scena” ja stseen võtab veel ühe pöörde. Stseen, mis otsib oma vastet ooperikirjanduses!
Er sterbe! – Ludwig / Berry / Greindl
Duett “O namenlose Freude”
Sünopsis: Florestan tunneb Leonore ära ja nad langevad teineteise sülle.
Beethoven kirjutas dueti, mis kõigub intiimsuse ja ekstaasi vahel.
Kuulake seda lõiku Martha Mödli ja Wolfgang Windgasseni mainitud 53. salvestusest koos Furtwängleriga.
O namenlose Freude (1) – Furtwängler / Mödl / Windgassen
Teine versioon on samuti kuulamist väärt:
O namenlose Freude (2) – Vickers / Ludwig / Klemperer.
Gustav Mahler alustas tava lisada siinkohal vahepalana “Leonore’i overtüür nr 3”.
Finaalkoor abikaasalise armastuse jaoks
Sünopsis: Minister annab poliitvangidele vabaduse.
Lõppkoor, Laul abikaasalise armastuse kohta, viitab juba 9. sümfoonia koorile. See teos kiirgab ooperiajaloos ainulaadset hüpnootilist jõudu.
Wer ein holdes Weib errungen – Ludwig/King / Klemperer
Salvestussoovitus
EMI, Christa Ludwig, Jon Vickers ja Gottlob Frick Otto Klempereri ja Philharmonia koori ja orkestri juhatusel.
Alternatiivina võib soovitada ka salvestust Gundula Janowitz’i ja Rene Kollo juhatusel Leonard Bernsteini (DG) juhtimisel.
Peter Lutz, opera-inside, online ooperijuhend Ludwig van Beethoveni FIDELIO kohta
Leave a Reply
Want to join the discussion?Feel free to contribute!