Online ooperijuhend ja sünopsis Francesco Cilea “ADRIANA LECOUVREUR” kohta

Cileal oli suurepärane draamataju ja ta oli andekas meloodik. See on tõeline Primadonna-ooper ja suudab suurte häältega saavutada erakordset efekti.

 

 

Sisu

Sünopsis

Kommentaar

Vaatuse I (Teatrisündmus)

Vaatuse II (Grange Batelière’i stseen)

Vaatuse III (Souper stseen)

IV. akt (Surmastseen)

 

Salvestussoovitus

Kõrvalnäited

Io son l’umile ancella

La dolcissima effigie

Acerba volluttà

L’anima ho stanca

Giusto cielo! Che feci in tal giorno

Poveri fiori

Ove dunque son’io… Scostatevi profani (surmastseen)

 

 

 

Rollid ja sünopsis

 

 

 

 

Esietendus

Milano, 1902

Libretto

Arturo Colautti Eugène Scribe'i näidendi Adrienne Lecouvreur järgi.

Põhirollid

Adriana Lecouvreur, näitleja Comédie-Française'is (sopran) - Maurizio, Saksimaa krahv (tenor) - Principe, Bouilloni prints (bass) - Principessa, Bouilloni printsess (meztsosopran) - Michonnet, Comédie-Française'i direktor (bariton) Abbate, Bouilloni vürsti usaldusmees (tenor)

Recording recommendation

DECCA, Renata Tebaldi, Mario del Monaco ja Giulietta Simionato und Giulietta Simionato und der Leitung von Franco Capuana und dem Orchester und Chor der Accademia di Santa Cecilia, Rom.

 

Selle ooperi libreto põhineb prantslase Jevgeni Scribe’i romaanil ja räägib 18. sajandi Comédie-Francaise’i näitleja Adrienne Lecouvreur’i reaalselt elanud isikust (vt allpool jaotises “ajalooline taust”). Scribe oli teiste tööde hulgas kirjutanud ka Meyerbeeri ooperi näidendeid grand opéra jaoks, tema materjal oli sageli ekstravagantne ja laialivalguv, mistõttu on Adriana Lecouvreuri süžee, mille Colautti libretosse valas, mõnevõrra ülekoormatud ja konstrueeritud. Cilea oli tõeline teatriinimene ja paljud selle ooperi stseenid on muusikaliselt ja dramaatiliselt suurepäraselt üles ehitatud, ulatudes Puccini parimate hetkedeni.

Adriana Lecouvreur on tüüpiline “primadonna-ooper”, mis töötab alati suurepäraselt, kui peaosa mängib suure karismaga laulja. Magda Olivero ja Renata Tebaldi nimed jäävad selle rolliga eriliselt seostuma ning nende esituses on erinevaid stseene.

L’Arlésienne’i ja Adriana Lecouvreuriga on Cilea kirjutanud kaks ooperit, millel on püsiv kehtivus. Mõlemad kirjutas ta enne oma 36. eluaastat. See on kunstniku traagika, et ta on juba noorena kogenud kulminatsiooni. Ta vaikis 40-aastaselt, hiljem ilmusid vaid väiksemad kõrvalteosed.

“Adriana Lecouvreur” pidi ikka ja jälle vastu võtma kriitikat. Et selles on ka nõrgemad stseenid, et 3 või 4 motiivi esinevad ikka ja jälle ilma harmooniliste arenguteta, ja et muusika on väga teatraalne. Teisest küljest tuleb tunnistada, et Cileal oli suur draamataju, ta näitas end andeka meloodikuna ja et ooper võib suurte häältega saavutada erakordset efekti.

 

 

ADRIANA LECOUVREUR I akt

 

 

Synopsis: Teatrilaval. Näitlejad valmistuvad ägedalt õhtuseks etenduseks. Õhtu naispeaosatäitjad on Duclos ja Adriana Lecouvreur. Lavastaja Michonnet on hõivatud viimaste ettevalmistustega. Michonnet on salaja armunud Adriana Lecouvreur’i. Bouilloni prints, teatri patroon ja Duclos’ salajane armastaja, ilmub oma abee, abee, saatel. Nad mõlemad flirtivad galantselt laval olevate daamidega.

Dialoogilised lõigud nagu siinkohal, kus lauljad üksteise sõnu ära lõikavad, on võluvad ja kaunite motiivide saatel, mille tulemuseks on galant prantsuspärane efekt. Need on väga oskuslikult kirjutatud rüütlistiilis ja vastanduvad tugevalt kaasaegsetele efektikesksetele verismo-ooperitele, isegi kui ooper on kultuuriliselt ja ajalooliselt verismole omistatud.

Madamigella, come vi chiamerem stasera – D’Artegna / Ginzer / Sénéchal Stuart / Terfel



Magda Olivero Adriana – “Io son l’umile ancella”

Sünopsis: Adriana ilmub. Ta lükkab tagasi meelitused ja deklareerib, et ta on vaid loomingulise geeniuse alandlik teenija.

Selle ooperi erinevad stseenid on näidend näidendi sees. See on huvitav efekt, mida juba Cilea kaasaegne Leoncavallo kasutas “Pagliacci” puhul. Adriana esitleb end kui siirast kunstnikku, kes tegutseb sama sügavuti, kui ta armastab inimest Maurizio. Kriitikud jätavad aaria aeg-ajalt kõrvale kui igatseva pala, kuid see annab kunstnikule suurepärase võimaluse täita rolli oma isikupäraga.

Esimeses salvestuses kuuleme Magda Oliverot. Cilea olevat eelistanud teda kõigile teistele lauljatele. Vahetult enne oma surma tahtis Cilea teda veel ühe viimase tima kuulata ja pärast tema abielu tõttu ooperist loobumist laulis ta seda rolli 1951. aastal uuesti. Kahjuks liiga hilja Cilea jaoks, kes oli paar kuud varem surnud. Olivero oli silmapaistev laulja-näitleja. Ta oskas oma kangelannad nii tugevaks kui ka hapraks muuta. Olivero oli verismo-sopran par excellence ja tema interpretatsioonid (nagu see siin) on väga väljendusrikkad. Nutt, raske hingamine ja muud stiilielemendid kuulusid tema väljendusrepertuaari. Seega oli tal kindel fännikogukond, kes teda igal pool saatis.

Io son l’umile ancella – Olivero

Selles ava-aarias kuuleme ka Renata Tebaldit. Tema interpretatsioon on liigutav ja hääl on sametiselt pehme ning laiendused on suurepärased.

Io son l’umile ancella – Tebaldi

 

Playlistist leiad huvitava dokumendi suurest Rosa Ponselle’ist, kes oli üks ajaloo silmapaistvamaid Adrianasid. 20ndatest aastatest ei ole temast ühtegi salvestust, vaid ainult kodumuusikat aastast 1953 (viiekümnendate aastate lõpust), mil ta saatis end ise klaveril ja ühel sõbral oli kaasas salvesti.

Io son l’umile ancella – Ponselle

 

Ilmselt on 21. sajandi alguse parim Adriana Anna Netrebko. Tumedama, küpsema häälega Anna Netrebko rõõmustas 2019. aastal New Yorgis ja Salzburgis publikut, eriti selle ooperi lüürilistes osades.

Io son l’umile ancella – Netrebko

 

 

Maurizio esinemine aaria “la dolcissima effigie”

Sünopsis: Lühikesel vaheajal võtab Michonnet julguse kokku ja tahab tunnistada oma armastust Adrianale, keda ta on armastanud juba 5 aastat. Ta räägib naisele hiljutisest pärandusest ja abieluplaanidest. Kui ta tahab talle oma armastust tunnistada, ütleb Adriana talle salaja, et ka tema armastab meest. See on Maurizio. Saksimaa krahvi lipnik. Ta ei tea, et Maurizio on tegelikult krahv ise. Maurizio sai haavata ja ta kuulis, et ta on nüüd linnas. Sel hetkel ilmub Maurizio. Ta tunnistab talle oma armastust.

Maurizio roll ei kuulu tenorite A-rollide hulka. Tõsi, selles rollis on väga ilusad aariad, kuid muusikaliselt ja dramaturgiliselt pakub see tenorile vähe võimalusi oma oskusi näidata.

Domingo laulis Maurizio’t oma karjääri jooksul veidi üle kolmekümne korra. Ta debüteeris selles rollis Metis 1968. aastal, kuid mitte plaanipäraselt, sest sel õhtul pidi Mauriziot laulma Franco Corelli ja Domingo asendusnäitlejaks 5 päeva hiljem. Domingo tahtis sel õhtul etendusel osaleda ja oli kogu päeva Metis kõvasti proovinud Turandot’i jaoks. Corelli ütles etenduse ära vaid 40 minutit enne ametlikku algust ja Met’i ooperidirektor Rudolf Bing helistas Domingole hotelli ja ütles talle, et ta peab asendama. Domingo, kes oli parasjagu raseerimas ja ooperiks valmistumas, oli ärritunud, sest ta oli kindel, et Corelli oli nii lühikese aja jooksul ära öelnud, nii et Domingo pidi pärast halba õhtut sisse astuma ja saama asjakohast kriitikat. Kuid asjad kujunesid teisiti. Õhtu kujunes triumfiks ja Renata Tebaldi, õhtu Adriana, oli oma partneri suhtes täis kiidusõnu. Placido Domingot kuuleme selle aasta salvestusega.

La dolcissima effigie – Domingo

Kuulame teist versiooni Carlo Bergonzi poolt. Ta on ilusa hääle ja suurepärase tehnikaga lüüriline tenor. Salvestus on inspireeritud tema suurest musikaalsusest ja hääle voolavusest.

La dolcissima effigie – Bergonzi

 

Adriana ulatab Mauriziole lilla kimpu

Sünopsis: Adriana tahab aidata tal paluda vürstilt tema edutamist. Kuid Maurizio ei taha seda ja lubab teda pärast etendust lava väljapääsu juures oodata. Adriana annab talle pandiks lillekimbu. Abbé ja prints ilmuvad. Abt hoiab käes Duclos’i kirja, mille ta on kinni pidanud. Bouilloni prints on armukade ja tahab teada, mis kirjas seisab. See on kutse mehele tema kodus toimuvale kohtumisele väga poliitilises küsimuses. Mida ta ei tea, on see, et Duclos kirjutas kirja Bouilloni printsessi nimel. Vastuvõtja on Saksimaa krahv, kes viibib sel õhtul loosungis. Prints näeb poliitikat vaid ettekäändena ja tahab väidetava kohtumise õhku lasta, kuulutades näitlejatele pärast etendust sel õhtul peo. Lava taga kurdab Michonnet oma saatust.

Ecco il monologo – Bastiannini

 

Synopsis: Er peab näitlejale andma kirja rekvisiidiks. Kuid ta ei leia seda üles. Siis ilmub Maurizio Duclos’ kiri käes. Ta tahab Adrianale öelda, et peab teatrist lahkuma ja et ta ei saa teda täna õhtul näha. Vahepeal on näidend juba alanud ja tal tekib mõte anda kiri Michonnet’le rekvisiidina, nii et Adriana kui vastuvõtja saaks sel moel informatsiooni kätte. Maurizio lahkub teatrist ja ei saa teada, et Adriana on kirja kättesaamisel ärritunud. Vahepeal kutsub prints trupi oma koju õhtusöögile.

Adriana avrà due mie parole – del Monaco / Fioravanti

 

 

 

 

ADRIANA LECOUVREUR II akt

Adriana rivaal esitleb end “Acerba volluttà”

Sünopsis: Duclos’ mõisas. Bouilloni printsess ootab Saksimaa krahvi. Ta on põnevil.

Kontrast kahe rivaali vahel Maurizio südame ümber ei saaks olla suurem. Ühelt poolt kohusetundlik Adriana ja teiselt poolt madalamatest emotsioonidest ajendatud printsess. Muusika algab palavikulise motiiviga orkestris ja järgmiste sõnadega algab tema aaria:

Kibedat naudingut, pehmet piinamist,
kõige aeglasem piin ja äkiline solvang.
Tuli, jää, värisemine, iha, hirm
seda on ootamine armastavale südamele.

Cilea töötas selles ooperis leitmotiividega. Selle aaria teemat tsiteeritakse hiljem Adriana surmastseenis. Teises osas, Maurizio mõtte juures, muutub laul ja saatelugu lüüriliseks, palve õhtutähe juurde on elav, kuid samas õrn.

Anita Rachvelishvili on tõusev täht ooperitaevas. Rikkaliku häälega, kauni sügavuse ja kõrgusega meztsosopran.

Acerba volluttà – Anita Rachvelishvili

 

Synopsis: Maurizio oli printsessi austaja ja ta lobistas teda kuninga õukonnas. Ta hoiatab teda, et mõjukad ringkonnad tahavad teda vanglas näha ja soovitab tal Pariisist lahkuda. Naine näeb tema voldikutel violette ja on armukade. Ta mõistab resigneerunult, et Maurizio süda kuulub teisele ja tahab teada tema nime.

L’anima ho stanca – Corelli

Kuulame teist tõlgendust Jonas Kaufmanni poolt. Ta vaimustas publikut Maurizio rollis. Ta laulab seda aariat melanhooliaga, mis läheb naha alla.

L’anima ho stanca – Kaufmann

Adriana ja Maurizio kohtuvad üllatuslikult

Sünopsis: Maudriana keeldub Maurizio vaatamata oma nõudmisele oma nime ütlemast. Just sel hetkel kuulevad nad vankrit. Paanika vallutab printsessi, kui ta mõistab, et see on tema abikaasa, ja ta peidab end kõrvalruumi. Maurizio võtab printsi vastu, kes arvab, et on teda tabanud. Kuid ta ei taha Duclos’ga enam midagi pistmist ja jätab ta krahvi juurde, kes nüüd mõistab segadust. Nüüd saabub ka Adriana, kes on korraldanud kohtumise vürstiga, et paluda Maurizio toetamist. Prints tutvustab Adrianat Saksimaa krahvile ja Adriana tunneb ära, kes Maurizio tegelikult on. Pilguga tunnistavad mõlemad maskeeringu ja uuendavad oma armastuse vandetõotust.

Ma, dunque è vero – Tebaldi / del Monaco

Adriana päästab printsessi ja avastab saladuse

Sünopsis: Michonnet ilmub kohale. Ta tahtis näha Duclos’i, et arutada temaga järgmist näidendit ja läheb kõrvalruumi. Pimedas kohtub ta daamiga, keda ta ei tunne ära. Maurizio peab majast lahkuma ja palub Adriana iga hinna eest, et keegi ei saaks teada, kes on kõrvalruumis olev daam. Ta vannub talle, et kogu asi on puhtalt poliitiline. Adriana avab ukse ja annab võõrastele võtme, mis viib aeda. Sõnavahetuse käigus saavad naised teineteiselt teada, et nad on armunud Saksimaa krahvi. Tekib tuline dialoog, mille katkestab ootamatult printsi saabumine. Printsessil õnnestub tundmatult põgeneda ja Adriana langeb leinast lööduna tugitooli. Ilmub Michonnet ja näitab talle punast käevõru, mille ta on maast leidnud.

Eccolo aperta – Tebaldi / Simionato

 

 

 

 

ADRIANA LECOUVREUR III akt

 

 

 

Synopsis: Bouilloni printsi palees käivad ettevalmistused õhtusöögiks. Vahepeal on printsess naasnud ja mõtleb kättemaksu oma salapärasele rivaalile. Ta märkab pulbrikompakti. Prints võtab selle temalt ära, sest see on tõend, mida ta peab keemikuna analüüsima. See on väga mürgine aine. Printsessile tuleb äkki pähe mõte oma rivaali sellega mürgitada. Ilmub Adriana. Teda tutvustatakse printsessile.

Commossa io sono – Scotto / Obraztsova

Printsess tunneb hääle ära

Sünopsis: .Ehmunud printsess tunneb hääle ära. Et seda kontrollida, leiutab ta loo, et Maurizio sai duellis haavata. Kui Adriana tunneb äkilist minestust, on printsess kindel, et Adriana on tema rivaal. Maurizio ilmub. Ta on arreteeritud ja vabastatud. Ta tänab printsessi, sest arvab, et vabanemine oli tänu temale. Ta peab seltskonnale rääkima ühest oma kangelastööst sõjast.

Lugu Maurizio kangelastegudest on lihtne teos, kuid geniaalne number. Me kuuleme seda Placido Domingolt, kes mängib usutavalt vaprat kangelast.

Il russo Mencikoff riceve l’ordine – Domingo

Synopsis: Tantsijad ilmuvad ja tantsivad pastoraalse tantsu.

Dormi, dormi, o pastorello

Synopsis: Balleti ajal vahetavad printsess ja Adriana sõnu. Lilla kimpu ja käevõru vastastikusest paljastamisest tunnevad nad teineteist ära kui rivaalid. Adrianal palutakse pärast balletti ettekandmine. Ta valib teose, mille viimane osa räägib abielurikkumisest, ja pöördub avalikult printsessi poole, kes vannub kättemaksu.

 

Historeetiline taust

Näitlejanna Adriana Lecouvreur oli tegelikult olemas. Ta sai kuulsaks oma deklamatoorse stiili poolest. Ta oli pikka aega seotud Moritz Saksimaa ja Bouilloni printsessi rivaaliga. Ta oli Voltaire’i lähedane sõber ja tema teoste tõlkija ning väidetavalt suri ta Voltaire’i süles. Tema surm suhteliselt noorelt (37-aastaselt) tõi kaasa spekulatsioone ja andis raamistiku draama süžeele. Arvatakse, et tegelikult suri ta “kõhupõletikku”, tõenäoliselt düsenteeriasse, mis oli tingitud Prantsuse pealinna katastroofilistest hügieenitingimustest.

Teos sai näidendina tuntuks 50 aastat enne Cilea lavastust ja oli näiteks suure näitleja Sarah Bernhardi roll (kes oli ka Puccini Tosca eeskujuks). 1959. aastast pärineb Olivero salvestus järgmisest stseenist, kus ta 55-aastasena asendas Tebaldit lühikese etteteatamisega ja saavutas triumfi. Isegi Tebaldid viskasid talle punaseid nelke. Tema vokaalne lavaline kohalolu deklamatoorilistes kohtades on hiiglaslik ja orkester hõõgub kirgusest!

Giusto cielo! Che feci in tal giorno – Olivero

 

 

 

 

ADRIANA LECOUVREUR IV akt

 

Adriana lahkus ja jättis teatrile hüvasti

Sünopsis: Adriaana majas

Preludio – Levine

Synopsis: Adriana loobus teatrist, kui Maurizio arreteeriti. Michonnet läheb tema juurde koju.

So ch’ella dorme – Milnes

Synopsis: Adriana tervitab teda. Teda valdab valu ja armukadedus. Ta palub teda tagasi teatrisse. Nostalgiliselt jutustavad nad oma õnnetust armastusest.

Amico mio…ti sembra insanità…io ne morro, lo sento – Tebaldi / Fioravanti

Synopsis: Neli näitlejat astuvad sisse ja õnnitlevad tema nimepäeval. Näitlejad ütlevad, et Duclos on krahvist lahkunud. Michonnet annab Adrianale tagasi kaelakee, mille ta pantis, et Maurizio vanglast vabastada. Ta ei ütle talle, et ta on oma pärandi tööle pannud.

Una volta era un principe

 

Adriana on meeleheitel – “Poveri fiori”

morbiidne meeleolu

Sünopsis: Salgaja toimetab Maurizio kirja. Pakis on kuivatatud violetid. Sügavalt mõjutatud Adriana tunneb end mõnitatuna ja hüljatuna.

“Poveri fiori” on melanhoolne teos, veelgi enam kirjutab Cilea partituuris väljendusmärke “andante triste”. Seda aariat iseloomustavad kaks stiilielementi. Ühelt poolt loovad Adriana meeleolu meeleheite sagedased oktaavihüpped (nt “Poveriꜛfiori”) ja orkestri dissonantsed akordid rasketel taktimõõtmetel (“primo”) keskosas loovad morbiidse meeleolu.

Callase üks suur kunst oli anda igale sõnale ja noodile häälevärvid. Selle aaria oktaavihüpped lähevad naha alla.

Poveri fiori – Callas

Kuuleme selle aaria teist tõlgendust. Loeme Magda Olivero Adriana tabavat kirjeldust Kestingu raamatust: “Tema hääl mõjub nagu raske parfüüm, esteetiline aroom. Ta ei püüa kunagi võtta kõige lihtsamat poosi: loomulikkuse poosi. Kui ta laulab “poveri fiori”, ei ole sihukesed noodid enam žestid, vaid afektpoosid nagu surevat luike tantsiv baleriin.”

See on “verismo traagilise näitlejanna” diiva tõlgendus (täiesti positiivselt mõeldes), kes paneb aariale oma isikliku templi.

Poveri fiori – Olivero

Maurizio kiirustab kohale – Adriana sureb tema süles

Sünopsis: See hetk ilmub Maurizio. Michonnet on talle kirjutanud. Ta palub Adrianalt andestust ja armastust. Adriana ei usu Maurizio’t, kuid kui ta teeb talle abieluettepaneku, murduvad tammid. Äkki Adriana väriseb, tema nägu kahvatub. Ta räägib mehele viiulitest. Michonnet tunneb need ära ja saab aru, et need on mürgitatud ja saadetud printsessi poolt. Mürk mõjub kiiresti ja Adriana hakkab fantaseerima. Ta sureb Maurizio süles.

Ove, dunque son io…Scostatevi profani – Olivero

 

 

 

 

 

 

Ooperi ADRIANA LECOUVREUR salvestussoovitus

 

DECCA, Renata Tebaldi, Mario del Monaco ja Giulietta Simionato Franco Capuana juhatusel ning Orchestra and Chorus dell’accademia di Santa Cecilia, Roma.

 

 

 

Peter Lutz, opera-inside, online ooperijuhend Francesco Cilea ADRIANA LECOUVREURi kohta.

 

 

 

 

 

 

 

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga