Online ooperijuhend ja sünopsis Bergi “WOZZECKi” kohta

Wozzeck on 21. sajandi tähtsaim atonaalse muusika ooper ja esimene täispikk teos selles stiilis. Berg näitab end suureks dramaturgiks, kes paelub selle teosega publikut tänaseni.

Sisu

I. akt

Teos II

Vaatuse III

 

 

Kõrvalnäited

Langsam, Wozzeck, langsam!

Du, der Platz ist verflucht!

Tschin Bum, Tschin Bum

Guten Tag, Franz

Ich hab’ ein Hemdlein an, das ist nicht mein

Andres! Andres! ich kann nicht schlafen

Dort links geht’s in die Stadt Mõrvaseisund

Tanzt Alle; tanzt nur zu, springt, schwitzt und stinkt

Entracte

 

 

Salvestussoovitus

Salvestussoovitus

 

 

 

Atonaalsus ja Schönbergi mõju

Ühevaatuselise ooperi “Erwartung”, esimese atonaalse ooperi üldse ja seega Wozzecki eelkäija, kirjutas Arnold Schönberg 1909. aastal. See on lugu naisest, kes rändab läbi metsa oma armastaja otsinguil, kohtub tema surnukehaga ja kogeb sellel õudusreisil kõiki vaimseid tundmusi. Atonaalse muusikaga soovis Schönberg teha nähtavaks häirivad psüühilised seisundid. “Erwartungi” muusika oli läbikomponeeritud ja ükski motiiv ei kordunud, mis tähendas täielikku lahkuminekut ooperimuusika traditsiooniga.
Berg oli Schönbergi õpilane ja Schönberg oli Bergi muusikaline mentor ja juhendaja. Berg ei järginud siiski täpselt sama teed. Kümme aastat hiljem komponeeris ta “Wozzecki” suuresti atonaalselt, kuid kasutas struktureeritud ja kordustega muusikalisi vorme. Berg läks isegi nii kaugele, et kasutas leitmotiive (vt esimese akti esimese pildi osa) ja ületas seega lõhe romantilisest Wagneri draamast atonaalse muusikani.

 

Allikas

Teose aluseks on Büchneri lõpetamata draama “Woyzeck” aastast 1837. Kirjandushuviline Berg nägi näidendit 1914. aastal ja otsustas teose musitseerida. Tee selle eesmärgini oli aga kivine. Büchner jättis maha vaid fragmendi. Ta jõudis enne oma varajast surma lõpule viia kolmkümmend käsitsi kirjutatud stseeni (“pilti”), ilma leheküljenumbriteta ja ebaselgetes arenguetappides. Rohkem kui viiskümmend aastat hiljem suutis Austria kirjanik Karl Emil Franzos nüüdseks tuhmunud visandid keemiliselt uuesti loetavaks muuta ja neist teatritüki moodustada.
Berg võttis Franzose originaali ja pani Franzose kolmekümnest versioonist kokku viisteist stseeni. Ta redigeeris neid osaliselt, kuid keelt muutmata. Franzos jättis ekslikult kasutamata originaalpealkirja “Woyzeck” ja Berg võttis selle trükivea üle.

Berg oli võlutud Woyzecki isikust ja saatusest, kelle saatus põhines tegelikul sündmusel. Pargimeistri poeg pistis 1780. aastal 46-aastase lese surnuks. Tõenäoliselt kannatas ta skisofreenia all. Kohus oli üks esimesi, kes määras tema vaimuhaiguse uurimise. Ekspertiisi tulemusena tunnistati ta süüdi ja ta hukati 1824. aastal Leipzigi turuplatsil. Büchner sai sellest juhtumist teada meditsiiniajakirjast, mida tema isa oli tellinud. Büchner põimib draama sisse veel lugusid teistest veidratest juhtumitest ajakirjast.

 

Biograafilised paralleelid

Selles teoses sõdurist, kes mõrvas armukadedusest ja hullumeelsusest oma abieluvälise lapse ema, leidub üllatavaid biograafilisi paralleele Bergi eluga.
Kõige ilmsem biograafiline on Marie isikus. Bergide perekonna suvekodu teenijatüdruk Marie Scheuchl eostas 17-aastasest Albanist lapse. Perekond tahtis seda “eksitust” saladuses hoida ja maksis talle saladuse eest hüvitist. Isegi Bergi hilisem abikaasa Helene sai sellest teada alles pärast Bergi surma. Paralleelid jätkusid; lisaks nimede kirjavahetusele ja abieluvälise lapse olemasolule öeldakse, et draama Marie on silmatorkavalt täpne portree neiust.
Berg kutsuti 1915. aastal Esimese maailmasõja käigus teenistusse ja viidi peagi oma astma tõttu Viini sõjaministeeriumisse. Seal olevat ta kannatanud oma alkohooliku ülemuse halva kohtlemise all. Nii suutis ta oma sõjaväeteenistuse kogemusest ammutada ja kirjutas ühes kirjas: “Tema figuuris on tükike minust, sest ma olen olnud niisama sõltuvuses vihatud inimestest, seotud, haige, ebavaba, resigneerunud, isegi alandatud, sest ma olen veetnud need sõja-aastad. Ilma selle sõjaväeteenistuseta oleksin ma sama terve kui enne.

 

 

Muusika I – muusikalised vormid

Selle ooperi muusika ja draama on väga struktureeritud. Igas aktis on 5 stseeni, mis on paigutatud temaatiliselt.
Esimeses aktis kirjutab Berg igale peategelasele (v.a. Wozzeckile) ühe karakterpala. Igas stseenis esineb tegelane kohtumises peategelasega. Nii õpime tundma tegelasi ja nende suhet Wozzeckiga. Iga pala põhineb oma muusikalisel vormil (1: Sviit, 2: Rapssoodia, 3: Marss/laululaul, 4: Passacaglia, 5: Rondo).
Ka teine akt järgib seda üllatavat struktuuri. Viis pilti on kirjutatud sümfoonia järjekorras (1: Sonaat, 2: Fantaasia/Fuuga, 3: Largo, 4: Scherzo, 5: Rondo).
Viimane akt lõpuks on 5 leiutise jada.
Üllataval kombel ei pärine ükski neist vormidest muusikateatrist, vaid kõik need pärinevad absoluutsest muusikast. Berg tahtis luua omamoodi võõrandumist rangest vormist, et teha lõpu tavapäraste ooperi vormide romantilisele ülevoolavusele. Berg ise kommenteeris, et ta “ei pannud nii suurt rõhku sellele, et ta oleks muusikaline mööduja, vaid pigem õigesti mõistetud, hea, vana traditsiooni loomulikku jätkamist!

 

 

Muusika II – orkester

Kirjeldatud vormid on kuulajale vaevu kuuldavad, muusikaline korraldus on liiga keeruline ja arusaamine on võimalik vaid partituuri abil ja mõningase asjatundlikkusega.
Orkestripartiide kasutamine on sama nõudlik. Orkester on hilisromantilise suurusega ja suure värvipaletiga, millele lisanduvad kitarr, ksülofon, celesta, akordion ja varda. Täielik orkester on kuulda peamiselt metamorfoosimuusikas (üleminekud piltide vahel). Pildid ise on väga hõredalt orkestreeritud, et suurendada teksti arusaadavust. Vastukaaluks varieerib Berg iga pildi puhul orkestri koosseisu, mis nõuab tohutult palju koordineerimist ja proovimist, sageli peavad muusikud isegi füüsiliselt vahetuma.

 

 

Muusika III – “Ära laula üldse!”

Berg soovis Büchneri dialoogid tuua lavale kvaliteetselt näitlejatööga, mistõttu hoidus ta lauluvormidest, näiteks aariast. Bergil oli selge ettekujutus, kuidas lauljad peaksid laulma: “Ei mingit laulmist! Kuid siiski tuleb helikõrgus märkida ja salvestada laulukõrgus (täpselt pärast noote); viimane aga kõnekoosseisuga”. See vastas kõnekeele kasutamisele nagu kümme aastat varem Schönbergi “Pierrot-Lunaire’is”, tehnikale laulmise ja kõnelemise vahel.

 

 

Dramaturg Berg – tema mõju Hitchcockile

Büchneri dialoogid olid suures osas argipäevadialoogid ja mitte väga inspireerivad hingestatud ooperi jaoks. Bergi jaoks ei olnud see takistuseks – vastupidi, Berg oli dramaturg ja arendas kuulmata rikkaliku tonaalse keele. Kuulus helilooja Bernard Herrmann, kes on tuntud oma filmimuusika poolest Hitchcockile, oli veendunud Bergi fänn. “Psühhos” kuulus mõrva stseen duši all koos viiulite dissoneerivate kõrgete hüüetega oli inspireeritud Bergi muusikast ja sellest sai üks filmiajaloo suurimaid hetki. Esimeses vaatuses esimese vaatuse esimese pildi heliproovis võib kuulda karjuvaid viiuleid.

 

 

Review

Bergi esimesest Wozzecki lavakogemusest 1914. aastal kuni esietenduseni kulus tervelt 11 aastat. Berliini Riigiooperi peadirigent Erich Kleiber oli teose eestvedaja ja dirigeeris seda esietendusel ise. Mõned eksperdid pidasid teost esitamatuks. Et teose keerukusele ja uudsusele õiglaselt vastata, korraldas Kleiber 137 proovi.
Publiku reaktsioonid olid jagunenud. Oli ootuspärane, et osa publikust ja ajakirjandusest reageeris arusaamatusega. Avangardistid olid entusiastlikud, teose olulisust tunnistati varakult ja selleks ajaks, kui Berg 1935. aastal suri, oli seda esitatud üle 160 korra. Kui natsid haarasid võimu, kadus teos teatritest, kuid varsti pärast Teise maailmasõja lõppu leidis see tee tagasi repertuaari, kus see on säilinud tänaseni.

 

 

 

WOZZECK I. akt

 

 

Leitmotiivid

Sünopsis: Kapteni toas ajab Wozzeck varahommikul ohvitseri habeme. Kapten tahab vestelda Wozzeckiga, kes jääb ühetaoliseks. Kui ülemohvitser viitab Wozzecki ebaseaduslikule lapsele, kes on sündinud “ilma kiriku õnnistuseta”, märgib Wozzeck, et vaesed inimesed ei saa endale lubada moraalset käitumist.

Ilma overtuurita, ainult trummide keerutamisega, mis peaks kujutama sõjaväge, algab lauluhääl kohe 5. taktis. Teos on kirjutatud sviidi vormis (prelüüdi, pavane, kadents, gigue, kadents, gavotte double I/II, air, prelüüdi krabisevõitu).

Peagi kuuleme ooperi esimest juhtmotiivi, see on nootide jada, mida kuuleme korduvalt Wozzecki “Jawohl, Herr Hauptmann” (“Jah, kapten”).

Hitchcocki viiuli hüüdeid kuuleme allpool oleval salvestusel alates 3:30 algavas lõigus.

Üks olulisemaid juhtmotiive, millega me kohtame Wozzecki “Wie arme Leut!”, on “Wie arme Leut!”. (“Me vaesed!”) See on üllatuslikult C-duur-kolmkõla. Berg kirjutas selle kohta: “kuidas saaks veel selgemini esile tuua selle raha objektiivsust, millest me räägime!” Leitmotiiv esineb ikka ja jälle.

Räägiva ja lihtsameelse kapteni roll on kirjutatud tenor-buffo häälefachis, mis väljendab ülemuse karikatuurilisust (vaadake ka eespool punktis “Biograafilised andmed”).

Langsam, Wozzeck, langsam! (Hiljemalt, Wozzeck, aeglaselt!” Ükshaaval!) – Grundheber


 

Synopsis: Wozzeck komandeeritakse põllule, kus ta lõikab koos Andresi pulkadega. Ta räägib oma seltsimehega oma tumedatest nägemustest, mis teda piinavad.

See teos on rapsoodia kolme akordi ja kolmetroofilise jahiloo üle. Berg on igale figuurile määranud pilli, Wozzecki saadab tromboon, mis vastab tema baritoni helikõrgusele.

Teos vaibub Austria sõjaväeliste signaalidega eemalt, mille Berg oli oma teenistusaastate jooksul sisendanud.

Du, der Platz ist verflucht! (Sina, see koht on neetud!) – Berry / Weikenmeier

Marie ja nende ebaseaduslik laps

Sünopsis: Wozzecki lapse ema Marie toas. Ta vaatab aknast sõjaväeparaadi. Kui ta lehvitab trummimajorile, sõimab naaber Margarethe teda kui prostituuti, kellel on ebaseaduslik laps. Marie sulgeb vihaselt ukse ja laulab oma pojale uinumislaulu. Siis koputatakse uksele, Wozzeck astub sisse. Tal ei ole Marie ja tema lapse jaoks silmi, vaid ta räägib ainult oma tumedatest nägemustest ja lahkub häiritud naise toast.

Teos algab eemalt kostva marssiga. Marie ja Margarethe vaheline vestlus on puhtalt kõnekeelne teater, Berg ei ole märkmeid üles kirjutanud.

Sellele järgneb uinumislaul, mis on küll kirjutatud klassikalises 6/8 taktis, kuid ei vasta ootustele oma kiire tempo tõttu. Pole ime, et laps ei suuda ema sisemise rahutuse juures magama jääda. Enne Wozzecki saabumist leiavad mõlemad rahu, mille Berg komponeeris celesta unenäoliste helidega.

Tschin Bum, Tschin Bum – Grundheber / Behrens

 

 

Maaniline arst

Sünopsis: Et raha teenida, palkas Wozzeck end meditsiinilise eksperimendi jaoks. Kuu aega on ta söönud ainult ube. Ta läheb regulaarselt vastutavale arstile uuringutele ja räägib oma nägemustest. Arst ei ole Wozzeckist kui inimesest huvitatud, ta on tema jaoks ainult “juhtum”. Nimelt tõestus, et tasakaalustamata toitumine viib hullumeelsuseni, mida arst registreerib suurima rahuloluga. Ta loodab selle äratundmisega kuulsaks saada.

Berg kirjutas klassikalise kaheteistkümnetoonilise teema põhjal passacaglia ja varieeris seda 21 korda. Selle halastamatu kordamisega näitab ta arsti maniakaalse ajendatuna.

Was erleb’ ma, Wozzeck? (Mida ma kogen, Wozzeck?)

Synopsis: Marie kohtub tänaval Tambur-Majoriga, see ei võta kaua aega ja nad mõlemad lähevad Marie korterisse.

 

 

WOZZECK II akt

 

 

 

Teine akt järgib sümfoonia ülesehitust: 1: Sonaat, 2: Fantaasia/Fuuga, 3: Largo, 4: Scherzo, 5: Rondo.

 

Sünopsis: Marie imetleb käepeegliga kõrvarõngaid, mille trummimajor talle kinkis, ja unistab paremast elust. Tema süles on tema laps, kes ei taha magada ja häirib teda. Üllatuslikult astub vahele Wozzeck. Ta märkab kõrvarõngaid ja kahtlustab tõtt, kui Marie väidab, et on need leidnud. Ta annab naisele raha ja lahkub korterist.

Millest need kivid säravad? – Behrens / Grundheber


 

Synopsis: Wozzecki arst ja tema kapten kohtuvad tänaval. Kapten tüütab “Doktor Sargnagel” (“Doktor kirstunagel”) pealiskaudsete filosoofiliste märkustega. Kättemaksuks ennustab doktor šokeeritud ohvitserile järgmise nelja nädala jooksul insuldi. Kui Wozzeck nende teed ristab, lasevad nad oma pettumuse tema peal välja. Kapten vihjab Wozzeckile, et tema naine on talle truudusetu. Sügavalt mõjutatuna lahkub Wozzeck neist kahest.

Berg kirjutas partituuris mitu korda ebatavalisi etendamismärke. Hauptmanni puhul kirjutas ta korduvalt “naksuv hääl” või “nasaalne hääl” ja doktori puhul isegi “nagu eesel”.

Wohin nii eilig, geehrtester Herr Sargnagel? (Kuhu on kiire, kallim härra Sargnagel?) – Dönch / Berry


Marie vaidlus Wozzeckiga

Sünopsis: Wozzecks kiirustab Marie juurde ja astub talle vastu. Naine põikab kõrvale. Ähvardades läheneb Wozzeck talle. Naine karjub talle, et ta teda ei puudutaks, eelistab pigem nuga tema kehas kui seda, et mees teda lööks. Marie naaseb oma korterisse ja jätab meeleheitel mehe maha.

See stseen on austusavaldus Schönbergile, instrumentatsioon vastab Schönbergi kammersümfooniale op. 9. Vastavalt Bergi juhistele lahkuvad 15 muusikut orkestripuurist ja paigutuvad laval geomeetriliselt.

Guten Tag, Franz (Head päeva, Franz) – Berry / Strauss


Kõrvemaja stseen

Sünopsis: Hilisõhtul kõrtsi aias. Poisid, sõdurid ja teenijad tantsivad. Nende seas on Marie ja trummimajor. Wozzeck vaatab neid ja on juba purjus. Marie hüüab talle provokatiivseid sõnu. Ilmub pukki ja kuulutab verist tegu.

Teos algab ländleriga, mida mängitakse tonaalses muusikas. Pärast ländleri laulu läheb teos üle vabas tonaalsuses kirjutatud valsiks.

See jätkub jahimeeste kooriga, mis meenutab Freischütz’i (võimalik, et tahtlik meenutus Woyzecki eluaegsest ajast, mil Woyzeck sooritas mõrva Freischütz’i loomise ajal).

Scherzo ja ländleri vormid naasevad. Süžee ja muusika muutuvad üha enam õudusunenäo stseeniks.

Ich hab’ ein Hemdlein an, das ist nicht mein (Mul on särk seljas, see ei ole minu) – Abbado


 

Wozzeckis kerkib esile kättemaksu idee

Sünopsis: Öösel kasarmus lamab Wozzeck oma koopas Andresi kõrval. Ta ei saa magada, teda kummitab nägemus noast, mõtted mõrvast segavad teda. Purjus trummimajor siseneb vahtkonnaruumi pudeliga šnapsit. Ta alandab Wozzecki Marie vallutamisega. Nad satuvad kaklusse, Wozzeck saab lüüa. Wozzecki unistus noaga muutub otsuseks.

“Rondo martiale con Introduzione” nime all mõeldud pala juhatab sisse õudselt lühike kummituskoor. Nägemused vaevavad Wozzecki ja kummituskoor naaseb. Orkester krabiseb, pragiseb ja heliseb, kui trummimajor teeb oma pahandust.

Andres! Andres! ich kann nicht schlafen (Andres! Mina ei saa magada) – Berry / Uhl

 

 

 

 

WOZZECK Vaatuse III

 

 

 

 

 

Berg kirjeldab iga selle teose viit pilti kui leiutist. Iga pilt kirjeldab inimese kinnisideed, olgu selleks Marie süütunne, Wozzecki mõrv, verised käed või meeletu noa otsimine.

 

 

Marie süütunne

Sünopsis: Marie lamab öösel ärkvel ja loeb piiblist abielurikkuja lugu. Ta ei ole Wozzecki ammu näinud ja kahetseb seda, mida ta talle tegi. Ta kahtlustab, et juhtub õnnetus.

Kohe alguses kuuleme teemat, millest Berg lähtub 7 variatsiooni ja fuuga.

Und on kein Betrug in seinem Munde erfunden worden (Ja tema suus pole pettust leiutatud) – Lear


Mõrv

Sünopsis: On öö, Wozzeck ja Marie kohtuvad metsas tiigi ääres. Nostalgiliselt meenutab Wozzeck paremaid aegu ja surub talle noa kurku.

Berg kirjutas leiutise H-tooni kohta, mis on kõikehõlmav.

Teos algab vaikselt, ähvardavalt, kuulda on viiuli vaikset hüüdu, mis kuulutab katastroofi. Wozzeck on enne aktust vait, kuid ähvardab Marie’t räigelt (“Kes külmetab, see enam ei külmeta! Sa ei külmeta hommikukastmega”). Kuu tõuseb kahvatult stseeni kohale. See on muusika enne mõrva. Margarethe sureb läbilõikava karjumisega ja orkestris kõlavad kohutavad akordid. Katkend lõpeb kohutava crescendoga.

Dort links geht’s in die Stadt (Seal vasakul on linn) – Berry / Strauss


 

Teise kõrtsi stseen

Sünopsis: Wozzeck läheb kõrtsi. Ta tahab tantsida, et unustada mõrva. Margarethe avastab tema särgil verejäljed ja astub talle kõigi ees vastu. Wozzeck põgeneb kõrtsist.

Teos algab polkaga, mida mängitakse häälestamata klaveril. Hiljem kõlab kõrtsi orkester viiuli, akordioni ja pommardoni (mingi tuuba) raskete helide saatel.

Tanzt Alle; tantsib ainult liiga, hüppab, higistab ja haiseb (Dances All; just dance, jump, sweat and stinkt) – Berry / Lasser


Wozzeck naaseb tiiki

Sünopsis: Wozzeck jookseb tagasi tiigi juurde ja otsib nuga, et varjata tõendeid. Kui ta selle leiab, läheb ta sügavale tiiki, et seda sinna peita. Püüdes verejälgi maha pesta, uppub ta. Doktor ja kapten mööduvad tiigist ja kuulevad uppuvat inimest, ükskõikselt otsustavad nad mitte midagi ette võtta.

Berg kirjeldab seda teost kui “leiutist kuuendast akordist”. Alusnoodid on h, c, e, gis, ees, f.

Das Messer? Wo ist das Messer? (Kus on see Messer?) – Berry


Interjuulid

Järgnev intermäng on kirjutatud enam-vähem tonaalses d-moll võtmes. Taas on kuulda palju ooperi motiive ja intermuusika lõpeb kaheteistkümnetoonilise akordiga, mis kõlas Marie surma ajal.

Entracte

Sünopsis: Hommikul mängivad lapsed Marie maja ees. Tema laps on ka seal ja sõidab oma hobushobusega. Nad kõik jooksevad metsa, kui kuulevad, et Marie surnukeha on leitud. Ainult Marie poeg ei saa aru, mis juhtus, ja ta on ainus laps, kes on maha jäänud.

Ooper lõpeb leiutisega kaheksandikliigutuse kohta.

Ringel, Ringel, Rosenkranz, Ringelreih’n!

 

 

 

 

 

Salvestussoovitus

 

SONY, Walter Berry, Isabel Strauss, Fritz Uhl, Carl Doench, dirigent Pierre Boulez ja Orchestre du Theatre National de l’Opera de Paris.

 

 

Peter Lutz, opera-inside, online ooperijuhend Alban Bergi “WOZZECK ” kohta.

 

 

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga