Verdi aaria SEMPRE LIBERA online ooperijuhend
Loe huvitavaid fakte ja kuula suurepäraseid Youtube’i videoid kuulsa aaria “SEMPRE LIBERA” ja “AH FORS È LUI” kohta.
Kui soovite kuulda rohkem ooperi La Traviata kohta, klõpsake ooperi portree lingil
Aaria – kokkuvõte ja taust
Sünopsis: Alfredo on Violetta salongis. Ta tunnistab talle, et on teda juba mõnda aega salaja armastanud. Violetta, Pariisi kurtisaan ja seltskonna daam, tunneb end Alfredo vastu tõmmatuna ja tunneb esimest korda elus vajadust armastuse järele, kuid teab ka oma raskest haigusest. Selles lõigus on ta lõhki rebitud tärkava armastuse (ah fors è lui) ja sidumata elu (sempre libera) vahel.
See aaria on pikim Verdi kirjutatud aaria. See kestab üle 10 minuti (koos rekitatiividega) ja nõuab lauljalt kõrgeimaid vokaalseid võimeid ning suurt vastupidavust.
See Violetta stseen koosneb kahest osast: see algab mõtliku “ah fors è lui”, lüürilise palaga, mida tuleb laulda ilusa helikvaliteedi ja värvidega.
Sellele järgneb “Sempre libera”, mis nõuab koloratuursoprani võimeid paljude virtuoossete jooksude ja kõrgete nootidega. Lisaks nendele vokaalsetele võimetele peab laulja andma rollile tohutu dramaatilise impulsi, mis peab kuulajale edasi andma Violetta emotsionaalset hädaolukorda, kes on rebitud armastuse, tragöödia (haiguse) ja elurõõmu vahel, mis viib ekstaatilise stretta’ni, mis lõpetab selle fantastilise teose.
Ah fors è lui
Aaria algab sarvede küsiva motiiviga. “A fors è lui” on kirjutatud mollis, mis peegeldab Violetta meeleheitlikku lootust. See algab p ja dolcissimo:
Violetta jaoks on see õrn unenägu, mida ta peab laulma nii õrnalt, et see ei lõhkeks. Alfredo mainimisega (lui, che modesto) muutub hääl kindlamaks ja läheb üle emotsionaalsesse kantiliinasse “ah quel amor”, mis on põimitud flöödi õrnasse punktiomeloodiasse. Pärast kordust lõpetab Violetta selle esimese osa lühikese kadentsiga.
Sempre libera
Järsku rebib Verdi Violetta unest välja ja ta hüüab “Follie”. Tema hääles on kibedus. Koloratuurid “Vortici” ja “Perir” väljendavad valu, mida ta tunneb. Järgnev koloratuuride ahel “Gioir” kiigub üles kõrgele D-duurile ja viib siis allegro brillante aaria “Sempre libera” juurde. Muusika muutub salongi atmosfääri koos orkestri joovastava valssi rütmiga. Paljud koloratuurid on rasked ja neid tuleb laulda elegantselt ja kergelt. Virtuoosne kadentsus viib “sempre libera” rekapituleerimiseni. Järgnevad kõrgete nootide kaskaadid paljude C- ja D-toonidega, mis viivad ekstaatilise stretta (il mio pensier) juurde, mis koosneb kiiretest jooksudest koos virtuoossete kaunistustega, nagu graatsiad ja trillerid:
Aaria – SEMPRE LIBERA tekst
È strano! è strano! in core
Scolpiti ho quegli accenti!
Sarìa per me sventura un serio amore?
Che risolvi, o turbata anima mia?
Null’uomo ancora t’accendeva O gioia
Ch’io non conobbi, essere amata amando!
E sdegnarla poss’io
Per l’aride follie del viver mio?
Ah, fors’è lui che l’anima
Solinga ne’ tumulti
Godea sovente pingere
De’ suoi colori occulti!
Lui che modesto e vigile
All’egre soglie ascese,
E nuova febbre accese,
Destandomi all’amor.
A quell’amor ch’è palpito
Dell’universo intero,
Misterioso, altero,
Croce e delizia al cor.
A me fanciulla, un candido
E trepido desire
Questi effigiò dolcissimo
Signor dell’avvenire,
Quando ne’ cieli il raggio
Di sua beltà vedea,
E tutta me pascea
Di quel divino error.
Sentìa che amore è palpito
Dell’universo intero,
Misterioso, altero,
Croce e delizia al cor!
Follie! follie delirio vano è questo!
Povera donna, sola
Abbandonata in questo
Popoloso deserto
Che appellano Parigi,
Che spero or più?
Che far degg’io!
Gioire,
Di voluttà nei vortici perire.
Sempre libera degg’io
Folleggiar di gioia in gioia,
Vo’ che scorra il viver mio
Pei sentieri del piacer,
Nasca il giorno, o il giorno muoia,
Sempre lieta ne’ ritrovi
A diletti sempre nuovi
Dee volare il mio pensier.
Kui kummaline see on … kui kummaline!
Need sõnad on mulle südamesse raiutud!
Kas tõeline armastus tooks mulle õnnetust?
Mis sa arvad, o mu rahutu vaim?
Ükski mees ei ole varem sellist leeki süüdanud.
Oh, rõõm …
Ma ei teadnud kunagi …
Armastada ja olla armastatud!
Kas ma võin seda põlata
Steriilse naudinguelu jaoks?
Oli see mees minu süda,
Üksinda rahvahulgas,
Rõõmus mitu korda maalida
Ebaselge, salapärase värviga?
See mees, nii valvas, kuid samas tagasihoidlik,
Kes kummitas minu haige?voodi
Ja pööras mu palaviku
Armastuse põlevasse leeki!
See armastus,
Kogu maailma pulss,
Salapärane, kättesaamatu,
Minu südame piin ja rõõm.
See on hullumeelsus! See on tühi deliirium!
Vaene, üksildane naine
Hüljatud selles tulvil kõrbes
Nad helistavad Pariisi!
Mida ma saan loota? Mida ma peaksin tegema?
Naudi ennast! Sukelduda keerisesse
Naudingust ja uppumisest seal!
Naudi ennast!
Vabalt ja sihitult pean ma lehvitama
Naudingust naudingusse,
Pinnalähedane koorimine
Elu priimuse tee.
Nagu iga päev koitab,
Nagu iga päev sureb,
Rõõmsalt pöördun ma uute rõõmude poole
See paneb mu vaimu kõrgele tõusma.
Kirjutatud “dramaatilisele koloratuursopranile”
Violetta roll on kirjutatud dramaatilisele koloratuursopranile. Dramaatilisel koloratuursopranil peab olema nii koloratuurivõime kui ka võime valdada dramaatilist väljendusoskust suurema vokaalimahu juures. Kui see hääl suudab laulda ka lüürilisi osi, siis võib juhtuda, et “dramaatiline koloratuursopran” võib laulda laia repertuaari.
SEMPRE LIBERA kuulsad tõlgendused
Te kuulete Maria Callase esimest versiooni. Ta oli üks suurimaid Violetta interpreete. Oma tohutute vokaalsete võimetega suutis ta paeluda nii koloratuuripartiis kui ka dramaatilises osas. Eriti tema Lissaboni Traviata sai legendaarseks. Loe lähemalt selle ooperi juhendist.
Sempre libera (1) – Callas
Järgmine salvestus on Magda Olivero (1910-2014). Tal oli tulihingeline publik, kes teda jumaldas. Tema karjäär kestis kaua, näiteks laulis ta oma debüüdi Met Operas Tosca rollis 65 (!) aastaga. Kuulake haaravat rolliportreed ja tema virtuoosset interpretatsiooni.
Sempre libera (2) – Olivero
Järgmine on Angela Gheorghiu imeline “Sempre libera” 1995. aasta salvestusel. Traviata totaalsalvestuse sünnil on midagi maagilist. Võtmesündmus oli tema kohtumine Georg Solti’ga. Solti tahtis 84-aastaselt oma esimest Traviatat lavastada värskete artistidega ja kohtus Angela Gheorghiuga. Kuulamisel veenis ta teda kohe, mees oli vaimustuses. Esietendus oli triumf ja ülejäänu on legend:
Sempre libera (3) – Gheorghiu / Solti
Järgmisena kuulete Diana Damrau. Pikka aega seostati sakslannat öö kuninganna rolliga. Tema suurepärased koloratuurivõimed ja kõrgete nootide vaevata valdamine võimaldasid tal seda äärmiselt rasket Mozarti aariat hiilgavalt laulda. Kuulake teda Sempre libera’s.
Sempre libera (4) – Damrau
Väljavõtetes “Sempre libera” leiate nüüd neli ajaloolist audiodokumenti, millest igaühel on “Assolutas”. Üks neist kuulsa Nellie Melbaga, ühe suurima soprani häälega, mis on kunagi salvestatud. Kuulake 1906. aasta salvestust “Ah, forse lui…sempre libera”. Kesting: “Alguse deklamatoorilist paatost oleks vaevalt saanud puhtalt vokaalsete vahenditega tungivamalt väljendada.”
Ah, fors’è lui…sempre libera (5) – Melba
Teine koos Rosa Ponselle’iga, kes on koos Nellie Melbaga ehk “kuldse ajastu” suurim itaalia distsipliin. Veel tänapäevalgi laulavad sopranid Melba kadentsi Lucia hullumeelsuse aariat (kuulake minu blogi Lucia di Lammermoorist, teine osa). Aga tuleme Traviata juurde Kestingi: sõnadega: “… ja ometi on see kõige põnevam Violetta kõigist kogumängudest (ainult Callast kuulates tahan ma seda unustada). “è strano” uskumatult-küsitav kõla tekib ainuüksi iriseva heliga. “Ah, fors’ è lui” ekspressiivne rõhutamine on unustamatu. Millised kummardused ja millise helikujundusega areng koos “ah! Quell’amore”! Milline juubeldav armastuse hullus “follie” hüüatustes.” Kuula Rosa Ponselle.
Ah, fors’è lui…sempre libera (6) – Ponselle
Kolmandas numbris kuulete Lilli Lehmani. Ta on sündinud 1848. aastal, tema kunst on sügavalt juurdunud 19. sajandisse, näiteks laulis ta Bayreuthi festivali esietendusel, mida Richard Wagner isiklikult lavastas. Ta on ainus esimese Wagneri põlvkonna laulja, kellest on olemas salvestused, ta sai seega “stiililiselt mõjukaks ühe põlvkonna jaoks” (Fischer). Lili Lehmanni repertuaar oli väga suur. “Temast on olemas kaks salvestussarja aastatest 1905 ja 1906, kui ta juba lähenes oma 60. eluaastale, mis võivad anda aimu sellest suurest lauljapersoonusest. (Fischer, grosse Stimmen), millest “klaverisaatega salvestus “Fors è lui” kuulub suurte Lehmanni plaatide hulka” (Kesting).
Ah, fors’è lui…sempre libera (7) – Lehmann (Lili)
Licia Albanese laulab sempre libera kiire tempo ja suure tulekuga. Aaria kõlab Toscanini juhatusel. Toscanini (1867-1957) tundis Verdit isiklikult. “Kui Toscanini oli juba noores eas tunnustatud kapellmeister, naasis Toscanini ajutiselt Scala tšellosektsiooni toolile ja osales tšellistina Verdi “Otello” esietendusel (La Scala, Milano, 1887) helilooja juhatusel. Verdi, kes tavaliselt kurtis, et dirigendid ei tundunud kunagi olevat huvitatud tema partituuride dirigeerimisest nii, nagu ta oli need kirjutanud, oli mõjutatud Arrigo Boito aruannetest “Toscanini võimest tõlgendada tema partituuri.” (allikas: Wikipedia) Toscanini oli kuulus oma teoste suhtes kohaldatud truuduse poolest.
Sempre libera (8) – Albanese
Peter Lutz, opera-inside, online ooperijuhend aaria “SEMPRE LIBERA” ooperist “La Traviata”.
Leave a Reply
Want to join the discussion?Feel free to contribute!