LÕBUS LESK (die lustige Witwe) Ferenc Lehári ooperijuhend ja sünopsis

Ooperiteatri online juhend “Lustlik lesk”

“Lõbus lesk” oli Franz Lehàri viies operett ja selle edu ületas kõike, mis selles žanris seni olnud. Tema eluajal mängiti seda teost 300 000 korda kogu maailmas ja see on tänaseni üks populaarsemaid operette.

 

 

 

 

 

Sisu

♪ Synopsis

♪ Vaatuse I

♪ Vaatuse II

♪ Vaatuse III

♪ SoovitusKirjeldus

Kõrvalnäited

♪ Ich bin eine anständige Frau

♪ O Vaterland…da geh ich zu Maxim

♪ Es elab eine Vilja

♪ Sieh dort den kleinen Pavillon

♪ Lippen schweigen

 

 

 

 

 

 

Kuldse opereti kood

Lehar rajas “Lõbusa lesega” “hõbeda opereti” aja, mis põhines “kuldse opereti” saavutustel.

Viiskümmend aastat varem oli opereti leiutaja kahtlemata Jacques Offenbach, kes 14-aastaselt alustas oma koolitust Pariisi konservatooriumis, mille perekond oli pärit germaani Kölni. Ta avas 1855. aastal oma teatri ja kolm aastat hiljem kirjutas ta “kõigi operettide ema” oma “Orpheus allilmas”. See teos sai kiiresti populaarseks kogu Euroopas ja Theater an der Wien tellis Franz von Suppé’lt Austria opereti, mille ta 1860. aastal “Das Pensionat”-iga lunastas. Ülejäänu on ajalugu, algas Johann Straussi ja Co. ajastu, millest sai kuldajastu. See ajastu lõppes Pariisis juba 1880. aastal Offenbachi surmaga ja Viinis Millöckeri, Straussi ja von Suppé surmaga vastavalt 1899. ja 1895. aastal.

Mis jäi, oli selle stiili edu retsept. Opereti koodeks, mille Lehar sisustas, koosnes Viini ja Pariisi opereti elementidest:

• Frivoolsus, satiir ja kõrgem nonsense
• kiired, muusikalised numbrid nagu galopp, kankaan
• Tantsurütmide mitmekesine kasutamine, Viinis eriti valss
• Sihtotstarbelised, efektsed harmooniad, peamiselt duuris
• Muusikaline kohalik värving
• Sümpaatilised rollimudelid
• Romantilised armastuslood
• Hõnguline lõpp

 

 

Võimsa lesknaise konarlik genees

1901. aastal rentis ungari päritolu Wilhelm Karzcag Theater an der Wieni, et teha sellest uue Viini opereti keskus. Lehàr sai seal 1902. aastal tähistada oma esimest arvestatavat edu “Wiener Frauniga”. 1905/06. hooajaks kirjutasid Victor Léon ja Leo Stein libreto “Lustlikule lesele”, kuid ei olnud rahul tellitud helilooja muusikaga ja pakkusid tellimuse Lehàrile, kes võttis selle vastu ja asus tööle. Kuna operett floppis, tahtis Karzcag “Lustlikku lesknaist” tingimata edasi tuua. Ta lasi Lehàri korteris muusikat mängida. Lehàri toodangust üllatunult olevat ta kuulutanud kuulsa lause: “Das is ka musik!” (“See ei ole muusika!”) Kuid Stein ja Léon suutsid teda veenda vastupidises ning teos lavastati peast. Kogu lavamaterjal oli kokku klopsitud olemasolevatest lavastustest ja muusikutele anti vaid mõned lavaproovid. Hoolimata paljudest improvisatsioonidest oli juba esietendus rahuldav ja Karzcagi üllatuseks oli publiku poolehoid algusest peale hea ning operetist sai kiiresti kassahitt.

 

 

Libreto – alguses oli varastatud lugu

Kaks libretisti võtsid loo Meilhaci “L’attaché d’ambassade’ist”, kuid võõrandasid seda just nii palju, et vältida autoritasude maksmist, mis hiljem viis kohtuprotsessi. Nad viisid tseremooniliselt süžee asukoha Saksamaalt Montenegrosse. Kuid nad ei oodanud võimude sekkumist, sest kohtumäärusega oli neil keelatud teha nalja Montenegro – Austria keiserliku kuningliku paljurahvuselise riigi hulka kuuluva riigi – üle. Léon ja Stein tegid nüüd nalja ja nimetasid operetiriigi “Pontevedro”. Suursaadik sai nüüd nimeks “Zeta” (Montenegro suurima jõe järgi), meespeaosaline sai nimeks Danilo (Montenegro kroonprintsi järgi) ja faktotum Niegus ristiti Montenegro kuningliku perekonna Petrovic-Njegose järgi. Nimekiri ei ole veel täielik ja ja iga kuulaja teadis siis, millist riiki on silmas peetud.

 

 

Elukas segu Viini ja Pariisi operetist

Lehar sündis Sloveenias ja veetis lapsepõlve Ungaris ja Tšehhis. Tema tööaastad sõjaväe kapellmeistrina viisid teda kõikidesse Austria-Ungari mitmerahvuselise riigi riikidesse ja ta oli väga hästi kursis nende riikide muusikakultuuriga. Ta kasutas “Lõbusas leses” palju nende Ida-Euroopa riikide stiilivahendeid, näiteks Vilja laulu, Colo tantse, valsse jne.

Loomulikult oli ta tuttav ka Offenbachi muusikaga. See, mida ta nüüd koos libretistidega tegi, oli lihtsalt geniaalne. Selles operetis muutis ta stiili tükist tükini. Ühele Offenbachi muusikapalale (nt “Da geh ich zu Maxim”, “dummer Reitersmann”, Grisette’i pala jne.) järgnes k. ja k. värviga pala, millele jällegi järgnes Pariisi pala. Selline stiilide segunemine läbib kogu ooperit ja toob etendusse vaheldust ja värvi.

Lisaks on muusikapalad hoitud lühikesed. Isegi meeldejäävaid lugusid korratakse vaid hõredalt, nii et kuulaja mõtleb iga numbri juures: “Kahju, et see juba läbi on”.

 

 

 

 

 

 

 

Sünopsis: Pontevedrini saatkonnas Pariisis. Peremees tervitab oma külalisi, nad tähistavad suverääni sünnipäeva.

Parun Zeta avab balli piduliku mazurkaga.

Verehrteste Damen und Herren – Karajan

Valencienne ja Rousillon – võimatu armastus

Sünopsis: Suursaadiku naine Valencienne flirdib Camille de Rousilloniga, kes on teda juba mõnda aega armastanud. Kuid Valencienne peab Rousillon’i lähenemiste vastu. Ta kirjutab Valencienne’i fännile: “Ma armastan sind”.

Ich bin eine anständige Frau – Gfrerer / Beczala

Saja lesk

Sünopsis: Kõik ootavad Hannat. Glawari. Tema eakas abikaasa suri hiljuti ja ta on miljoni dollari suuruse varanduse pärija. Suursaadiku ülesanne on tagada, et ta abielluks Pontevedrinost pärit mehega, et miljonid jääksid riiki. Tema plaan on abielluda temaga suursaadiku sekretär krahv Danilovitšiga. Teenindaja Nyegus suutis ta üles leida ööklubis “Chez Maxim” ja peagi saabub ta Palais’i. Ja nüüd ilmub Hannah Glawari, keda saadab parv Pariisi mehi, kes on pärijanna järele.

Elisabeth Schwarzkopfi kutsuti “sajandi leseks”. Tema lesknaine oli operetis ideaalne ooperihääl, ühendades endas komöödia femme fatale’i ja kunstniku musikaalsuse.

Bitte meine Herren – Schwarzkopf

Synopsis: Glawari kutsub kõiki oma majja homseks. Ta kavatseb anda tõelise pontevedrina pidu. Segaste tunnetega kuuleb ta, et peol osaleb ka krahv Danilovitš. Neil kahel on ühine minevik. Ja nüüd ilmub krahv, ta on veidi suminaga.

O Vaterland on üks unustamatuid tükke sellest ooperist, mis hingab fin de siècle’i vaimu ja mille refräänist sai meeldejääv meloodia.

O Vaterland…da geh ich zu Maxim – Gardiner/Skohus

 

 

Hanna ja Danilo – nagu kass ja hiir

Sünopsis: Negus ütleb talle, et Glawari on siin ja et ta on pärinud miljoneid. Krahv ohkab, kui kuuleb tema nime. Ta veedab harva aega kontoris, kuid naudib Pariisi ööelu. Ta otsustab diivanil kiiresti uinuda. Kõrvalruumis jätkab Rousillon oma õnne proovimist Valencienne’i juures.

Selles ooperis on 2 paari keskel. Kui paar Glawari/Danilowitsch katab koomilise osa, siis Valencienne/Rousillon moodustavad tõsise vastaspoole. Lehar paneb nende kurgusse ilusad, kergekaalulised meloodiad. “Zauber der Häuslichkeit” on üks neist maagilistest hetkedest.

Zauber der Häuslichkeit – Rothenberger

 

Synopsis: Glawari tahab korraks tagasi tõmbuda ja juhus laseb tal kohtuda diivanil lebava Danilowitšiga. Ei möödu minutitki ja nad tülitsevad. Mõni aeg tagasi kavatsesid nad abielluda, kuid krahvi perekonnale ei sobinud tema maaelu ja kodanlik päritolu. Haavad on ikka veel värsked. Kui krahv ütleb, et naine ei suuda talle oma miljonitega muljet avaldada, lahkub ta toast nuheldes. Nüüd leiab parun lõpuks Danilo üles ja palub tal riigipoliitilistel põhjustel Glawari abielluda. Danilovitš keeldub kategooriliselt. Saalist kostab tantsumuusika. See on daamide valik. Kõik tahavad Glawariga tantsida.

Damenwahl – Studer/Gardiner

 

Synopsis: Kui Glavari tahab härrasmeest valida, ilmub Danilowitš koos kabaree tantsijatega, kes võtavad kõik härrad sülle. Ta vaatab talle võidukalt otsa.

Danilovitši roll on kirjutatud baritonile, kuid mõnikord laulsid seda ka tenorid. Selles ballistseenis kuuleme tenor Nicolai Gedda’t.

O kommet ihr Ballsirenen – Gedda

 

Synopsis: Valencienne’il on ka plaan: ta tahab Roussillon’i Glawari paaritada ja survestab teda tantsima Hannaga. Hanna aga läheb Danilo juurde ja kutsub teda tantsima. Tal on peas uus kaval kaval trikk. Ta omab tantsu ja müüb selle 10 000 frangi eest heategevuseks oksjonile. Kõik on nördinud ja keelduvad, ainult Danilowitš naeratab. Rousillon tuleb ette, kuid Valencienne on nüüd armukade ja keelab selle ära. Nüüd on Danilovitš valmis tantsima. Glawari on pahane, kuid Danilovitš haarab ta kinni ja nad tantsivad polkat.

 

 

 

 

 

 

 

Sünopsis: Järgmisel päeval Hanna Glawari lossi aias. Külalised naudivad Pontevedrini muusikat ja tantsu.

Vilja on unenäoline rahvalaul jahimehe armastusest haldja vastu. Selle lauluga tahab Hanna meelitada Danilot.

Järgmise salvestuse dirigent oli Robert Stolz, kes ise oli kuulus operetihelilooja. Tulemuseks on lopsakas ja südantsoojendav muusika, ilusad rubati ja hingestatud Viini Filharmoonikute saatel. Stolz oli selle teose hiilgav interpreet, tal oli jultumust väita, et ta oli selle ooperi esiettekande dirigent, mis tõendatult ei vasta tõele.

Hilde Güden laulab fantastilist Viljat.

 

Es elab eine Vilja – Güden/Stolz

 

Schwarzkopfi tõlgendus on samuti kütkestav, igatsevad sosinad joovastavad kuulajat.

Es elab eine Vilja – Schwarzkopf

 

 

Emantseptsioon ja klišeed

Sünopsis: Krahv Danilo on samuti liitunud. Hanna kiusab teda hobusemehe lauluga.

Tänapäeval nimetataksegi Hannat moodsaks naiseks. Maailma esietenduse ajal tekitas selline rollikujundus sensatsiooni. Valencienne on seevastu tema vastand, ta vastab pigem traditsioonilisele, konservatiivsele rollimudelile.

Mädel…dummer Reitersmann – Schwarzkopf

 

Synopsis: Danilo on leidnud salapärase fänni ja kõik filosofeerivad selle üle, kuidas käituda naistega, kes oma mehele truudusetuks muutuvad.

Das Studium der Weiber ist schwer – NN

 

 

Jää Danilo ja Hanna vahel hakkab murduma

Sünopsis: Hanna ja Danilo põrkuvad kokku. Hanna flirdib temaga, kuid Danilo on alguses külm ja reserveeritud, kuid siis tantsib temaga Kolo, pontevedrina tantsu.

Kolo

 

Sünopsis: Parun Zeta tahab Danilo ja tema kabinetiga arutada järgmisi samme Glawari juhtumis ja ta lepib kokku kohtumise paviljonis. Valencienne ja Rousillon kohtuvad. Rousillon tahab tema tungival soovil Hanna Glawarile abieluettepanekut teha. Rousillon laulab Valencienne’ile viimase armastuslaulu.

Wie üks Rosenknospe – Bezcala

Synopsis: Rousillon tahab viimast suudlust. Valencienne tahab seda anda, kuid diskreetselt paviljonis.

Roussillon ja Valencienne laulavad veel ühte oma lopsakat meloodiat. Kuidas on võimalik, et Lehar suutis selle ooperi jaoks luua nii palju suurepäraseid meloodiaid?

Sieh seal den kleinen Pavillon – Beczala / Gfrerer

 

Glawari päästab Valencienne kompromissituatsioonist

Sünopsis: Njegus näeb, kuidas nad kahekesi paviljoni lähevad. Zeta ilmub ja tahab kohtumist paviljonis pidada. Njegus hoiatab teda, et Roussillon on sees koos daamiga. Võib-olla on see salapäraselt abielus naine! Zeta lukustab kohe paviljoni uksed. Tema uudishimu on nii suur, et ta piilub läbi võtmeava … ja näeb oma naist. Ta tahab ukse lahti murda. Vahepeal on Njegus sekkunud ja Hanna Glawari astub paviljonist välja, et Valencienne’i päästa. Zeta on täiesti segaduses ja Danilo, kes seisis Zeta kõrval, on äkki armukade, et Hannal oli kohtumine teise mehega. Hanna näeb tema armukadedust ja triumfeerib. Danilole on küllalt. Ta tahab lihtsalt lahkuda ja minna Maximi juurde.

Finale Akt II – Gardiner/Skohus

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sünopsis: Hanna Glawari palees. Danilo auks on Glawari palganud Grisettes, kes tantsivad can-can’i.

“Ja, wir sind es, die Grisetten”

Kuulus duett ” Lippen schweigen “

Synopsis: Danilo ja Zeta loevad ministri kiireloomulist telegrammi: “Kui Glawari miljonid ei jää riiki, on oht riigi pankrotistumiseks.” Kui ta näeb Hannat, tahab Danilo keelata tal abielluda Roussilloniga. Hanna räägib talle tõelise paviljoni loo ja Danilo on kergendatud. Esimest korda näitab ta naisele oma kiindumust.

Veel üks kuulus, surematu meloodia opereti ajaloost. Lehàr oli üllatunud “Huuled vaikivad” meloodia populaarsusest. Esimeses versioonis oli see pelgalt sumisev meloodia ja alles järgmisel aastal lisati sellele tekst.

Lippen schweigen (1) – Güden/Grunden/Stolz

 

Järgmises versioonis kuuleme Elisabeth Schwarzkopfi, kes laulab imeliselt elegantselt ja Wächter on ehtne Danilo:

Lippen schweigen (2) – Schwarzkopf/Wächter/Matacic

 

Saate kuulata huvitavat helidokumenti aastast 1906. Tegemist on salvestusega, kus lauljad Louis Treumann ja Mizzi Günther, Danilo ja Hanna esimesest lõbusast lesest. See salvestus on tehtud aasta hiljem ja näitab ilmselt, kuidas operett tol ajal kõlas. See meenutab tugevalt Vaudeville’i ja oli ilmselgelt vähem ooperlikult lauldud kui tänapäeval.

Lippen schweigen (3) – Treumann / Günther

Sünopsis: Zeta ühineb nendega ja Danilo saab teatada, et Glawari ei abiellu Rousilloniga. Zeta on väga rahul, kuid siis ilmub taas fänn. Zeta paneb 2 ja 2 kokku ja mõistab, et see on tema naise fänn. Ta ütleb oma naisele, et nad on nüüdseks lahutatud ja teeb Hannale abieluettepaneku, et päästa oma isamaa. Ta peab talle pettumuse valmistama, sest abikaasa tahte kohaselt kaotab ta abielu korral raha. Danilo meeleolu helgub äkki ja ta ütleb Hannale lunastavalt “ma armastan sind”. Nii teab Hanna, et mees ei taha teda raha pärast. Ta naeratab ja lisab, et testamendi järgi kuulub raha … tulevasele abikaasale. Nad langevad teineteise sülle. Valencienne palub abikaasal lugeda fänni tagakülge. Puudutatult loeb ta: “Ma olen auväärne naine”.

 

 

 

 

Salvestussoovitus

 

DG koos Cheryl Studeri, Bo Skovhuse ja Barbara Bonneyga John Eliott Gardineri ja Viini Filharmoonikute juhatusel.

 

 

 

Peter Lutz, opera-inside, online ooperijuhend Ferenc Lehári LÕBUS LESK / THE MERRY WIDOW.