Pjotr Tšaikovski aaria PUSKAI POGIBNU YA (kirjastseen)

Ooperi online juhend

Loe huvitavaid fakte ja kuula suurepäraseid YouTube’i videoid Tšaikovski kuulsa aaria “PUSKAI POGIBNU YA” kohta.

 

Kui soovite lugeda ja kuulda rohkem “EUGENE ONEGINi” kohta, klõpsake sellel lingil ooperi portree

 

 

Aaria PUSKAI POGIBNU YA – kokkuvõte ja taust

Sünopsis: Larini mõisas. Larina mõtleb tagasi oma noorusele, kui ta ei saanud abielluda ohvitseriga, keda ta armastas. Ta kuulab oma kahte tütart, samal ajal kui talutüdrukud laulavad taustal vene rahvalaule. Need kaks õde ei saakski olla iseloomult erinevamad. Olga on rõõmsameelne ja ülevoolav, Tatjana on unistav ja sissepoole pööratud. Ilmub Lenski. Ta on luuletaja ja naaber, kes armastab Olga’t kirglikult… Temaga on kaasas Onegin, naaber ja aristokraat. Kui Lenski on kirglik mees, siis Onegin, jahe ratsionalist, oli pikka aega lõbustusmees ja igavleb juba mõnda aega oma onu mõisas. Tatjana läheb koos Oneginiga jalutama, ta tunneb temast kummalist tõmmet, samas kui Onegin tundub üsna eemaletõukav. Õhtul ei suuda ta magama jääda. Tundlik Tatjana on saanud aru, et ta on Oneginisse armunud. Ta istub oma kirjutuslaua taha ja kirjutab Oneginile vaimustunud armastuskirja. Samal õhtul laseb ta kirja Oneginile tuua.
 

 

Kirjastseen on üks ooperiajaloo suurtest monoloogidest. Selles kuulsas stseenis läbib Tatjana kõik emotsioonid. Alates lootusetust meeleheitest kuni ekstaatilise ülevuseni. Monoloog on jagatud neljaks osaks, millest igaüks võiks olla ka eraldi.

Sissejuhatus kirjeldab Tatjana kirglikku igatsust. Keelte vibreeriv tremolo peegeldab sisemist rahutust ja ebakõla.

 

Orkestri sissejuhatuse vahetus kiirete poolkõrgete ja pillimeeste kaheksandikega imiteerib tema erutust selle üle, kas ta peaks kirja kirjutama. Varsti alustab Tatjana oma otsusega: “Puskai pogibnu y” (“Ja kui see oleks minu lõpp”):

 

Laulmine muutub palavikulisemaks, suurenevad lained kuni kõrge a-ääreni, mille lõpus on otsus istuda kohe laua taha “vezdy, on predo mnoyu!”.

 

Kui Tatjana istub oma laua taha, vaikib ta, orkester rahuneb ja alustab uue, seekord rahulikuma sissejuhatusega:

 

Tatiana juhtmotiivi on kuulda keelpillidest:

[/av_image]

 

Ta võtab pliiatsi kätte, kuid pärast paari takti kõhkleb ta, mida ta peaks kirjutama? Ilmub Onegini motiiv, mida kordab õrnalt lauldes mitu korda oboe:

 

Kuid ta kõhkleb: “ne v silakh ya vladyet svoyei dushoi!” (“Mul ei ole jõudu oma südant alistada!”). Mis on alternatiiv? Tšaikovski tsiteerib Tatjana üksilduse motiivi flöödis:

 

Onegini motiiviga orkestris, mida ta hakkab kirjutama (“zachem vi posetili nas?”, “Miks sa meid külastasid?”), paljastab ta kõik. Ta kirjutab oma piinade ülestunnistuse. Tšaikovski tõstab tempot üha enam ja enam, muusika muutub üha tungivamaks. Siis muutub meeleolu järsult, kui oboe laulab armastuse ülestunnistuse motiivi:

 

Tatjana võtab alguses kõhklevalt ja õrnalt motiivi vastu: “Kto ti: moi angel li khranitel” (“Kes sa oled? Minu kaitseingel või kaval kiusaja?”). Hirm tagasilükkamise ees on suur, kuid ta tahab proovida. Kui ta kirja allkirjastab, kõlavad kuulsusrikkad puhkpillid ja juubeldavad keelpillid ning Tatjana lõpetab aaria värisevate sõnadega.

 

 

 

Aaria – PUSKAI POGIBNU YA tekst

 

Las ma hukkun, aga kõigepealt
lase mind kutsuda, pimestavas lootuses,
õndsus veel tundmatu.
Elu magusus on mulle teada!
 

Ma joon iha võlujooki!
Mind vaevavad nägemused!
Kõikjal, kõikjal, kuhu ma vaatan,
Ma näen oma saatuslikku kiusajat!
Kuhu ma ka ei vaata, ma näen teda!

(Ta läheb kirjutuslaua juurde, istub maha, kirjutab ja teeb siis pausi.)
 
Ei, see on täiesti vale!
Ma alustan uuesti!
 

(ta rebib lõpetamata kirja kokku)

Ah, mis minuga lahti on! Ma olen täiesti põlenud!
Ma ei tea, kuidas alustada!
 

(Ta kirjutab, teeb siis pausi ja loeb selle üle.)
 

“Ma kirjutan teile, – ja siis?
Mida veel öelda?
Nüüd ma tean, et see on sinu võimuses…
et karistada mind põlgusega!
 

Aga kui sa toidad ühtki haletsuse tera
minu õnnetu partii eest,
sa ei jäta mind maha.
Alguses tahtsin ma vaikida;
siis, uskuge mind, te ei oleks kunagi
on tundnud minu häbi,
mitte kunagi!
 

(Ta paneb kirja kõrvale.)
 

Oh jah, ma vandusin, et lukustada oma rinna sisse
see hullumeelse ja kirgliku kire tunnistamine.
Kahjuks ei ole mul jõudu oma südant alistada!
 
Tule mis tuleb, ma olen valmis!
Ma tunnistan kõik! Julgus!
Ta teab kõike!
 

(Ta kirjutab.)
 

“Miks, oh miks sa meid külastasid?
Maetud sellesse kaugesse maapiirkonda,
Ma ei oleks pidanud sind kunagi tundma,
ega ma ei oleks pidanud seda piinamist tundma.
 

Noorukese südame turbulentsus,
aja jooksul rahunenud, kes teab? –
tõenäoliselt oleksin ma leidnud teise,
on osutunud ustavaks naiseks
ja vooruslik ema…
 

(Ta vajub mõtteisse, siis tõuseb äkki püsti.)
 

Veel üks! Ei, mitte kellelegi teisele maailmas
oleksin ma andnud oma südame!
See on kõrgemalt määratud,
See on taeva tahe: ma olen sinu!
 

Kogu mu elu on olnud pant
selle vältimatu kohtumise kohta;
Ma tean seda: Jumal saatis teid minu juurde,
sa oled minu hoidja kuni hauani!
 

Sa ilmusid minu ees minu unenägudes;
veel nägemata, sa olid juba kallis,
sinu imeline pilk täitis mind igatsusega,
sinu hääl kõlas mu südames
ammu … ei, see ei olnud unenägu!
Niipea, kui sa saabusid, tundsin sind ära,
 

Ma peaaegu ohkasin, hakkasin kirglikult põlema,
ja ma ütlesin endale: “See on ta!” “See on ta!
Ma tean seda! Ma olen kuulnud, et sa …
Kas sa ei ole rääkinud mulle vaikuses
kui ma külastasin vaeseid
või otsisid palves lohutust
minu hinge ahastuse pärast?
 

Ja just sel hetkel,
kas see ei olnud mitte sina, kallis nägemus,
mis leegitsesid läbipaistvas pimeduses
kummardus õrnalt minu voodi ääres
ning rõõmuga ja armastusega
sosistatud lootuse sõnad?
 

(Ta pöördub tagasi laua juurde ja istub uuesti maha, et kirjutada.)
 

“Kes sa oled? Minu kaitseingel
või kaval kiusaja?
Pane mu kahtlused paika.
Võib-olla on see kõik tühi unenägu,
kogenematu hinge enesepettus,
ja midagi hoopis teistsugust tuleb …
 

(Ta tõuseb uuesti ja kõnnib mõtlikult edasi-tagasi.)
 

Aga olgu nii! Minu saatus
nüüdsest usaldan ma teile;
pisarates teie ees,
ma palun teie kaitset,
Ma palun.
Kujutage ette: ma olen siin täiesti üksi!
Keegi ei mõista mind!
Ma ei oska enam mõelda,
ja peab vaikides hukkuma!
 

Ma ootan teid,
Ma ootan teid! Räägi sõna
et äratada mu südame kõige suuremad lootused taas ellu.
või purustada see rõhuv unenägu
paraku põlgusega,
paraku, mis põlu ma olen ära teeninud!
 

(Ta läheb kiiresti laua juurde, lõpetab kiirelt kirja ning allkirjastab ja pitseerib selle.)
 

Valmis! See on liiga hirmutav, et seda üle lugeda,
Ma ohkan häbist ja hirmust,
kuid tema au on minu garantii
ja sellele ma usaldan!
 

(Ta läheb akna juurde ja tõmbab kardinad kõrvale. Tuba on kohe üle ujutatud roosilise koiduvalgusega. Kaugusest kostab karjapill).
 

Ah, öö on möödas,
kõik on ärkvel …
ja päike tõuseb.
Karjane mängib oma torupilli …
Kõik on rahulik.
Kuigi ma … I …

 

 

PUSKAI POGIBNU YA kuulsad tõlgendused

 

Anna Netrebko kirjastseen on lihtsalt suurepärane. Ta valdab selle teose intiimseid osi, tema laulmine on peen, pianistid on hingematvad, et siis veidi hiljem suures hiilguses täiest kurgust ekstaatilisi tippnoode luua.

Puskai pogibnu ya – Netrebko

 

 

 

Peter Lutz, opera-inside, online ooperijuhend aaria “PUSKAI POGIBNU JA” Pjotr Tšaikovski ooperist “Eugene Onegin”.

 

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga